8.veebruar 2010
viimane nädal oli väga töökas - meie töönädal algab laupäeviti ja eelmine laupäev venis meie päev tööl õhtul poole üheksani. Taevas säras täiskuu, mistõttu tomatid valmisid nagu võluväel ja korjata oli neid rohkem kui küll. Alustasime korjamist hommikul kell 6 ja olime sunnitud lõpetama kell 7, sest just siis läheb meil siin pimedaks. Ka pakkimismeeskonnal oli palju tööd, mistõttu bossid otsustasid meile kõigile turgutuseks pitsat tellida. Nii me siis sõimegi kõik koos peale kella 7 pitsat ning meil õnnelikele tomatikorjajatele anti luba koju minna kuid pakkimismeeskond jätkas tööd kella 11ni:S Aga kuna me olime sunnitud korjamise kell 7 lõpetama siis jäi meil tegelikult põld lõpuni korjamata. Erle siis pakkuski välja et meie hullud eestlased tuleme pühapäeval tööle ja lõpetame töö ära. Keegi vastu ei vaielnu ja nii juhtuski et läksime kolmekesi pühapäeval tööle, saime endale traktoristiks ka Marki seltsi. Pühapäeval peale 2 tunnist tomatikorjamist üritas Jaanika nalja teha ja läks õunakorjamiskott kõhupeal bossi juurde ja ütles „et no me siis nüüd läheme korjame need õunad ka ära, mis paar päeva tagasi korjamata jäid“. Boss aga ei saanud naljast aru ja ütles et kui me tahame siis võime minna. Ja nii me siis korjasime ka õunad ära:P Ka Esmaspäev ja teisipäev kujunesid pikkadeks tööpäevadeks, see eest aga saime neljapäeva vabaks. Otsustasime Jaanikaga selle vaba päeva kodust eemal veeta. Läksime Warwickusse et üle pika aja kino külastada ja ka seal läheduses asuvat rahvusparki. Kinos vaatasime Sherlock Holmsi, mis oli täitsa põnev. Peale kino läksime rahvusparki jugasid/koski otsima. Esimesena jäi meie teele Brown fall, mille leidmiseks pidime mööda oja üles kõndima. Peale looduslähedast jalutuskäiku ja kivilt kivile hüppamist leitsime ainult pisikese kose (kui seda nii saab üldse nimetada), laskumist oli ainult 1.5 meetri jagu, me ei tea siiani kas see oligi see Brown fall või oleksime pidanud ikka vel edasi sealt jalutama. Järgmisena leitsime juba kõrgemalt laskuva joa, seda saime imetleda kaugele kõndimata vaateplatvormilt. Sõitsime veel natuke edasi ja jõudsimegi Queen Mary joani, mis on seal kandis kõige kõrgem, kui õigesti mäletan siis 110 m. Peale jugade imetlemist sõitsime järjest edasi kuni läks juba pimedaks ja me üolnud enam kindlad kuidas koju saab:P Loomulikult olin teedeatlase koju jätnud, kuid peale pikka seiklemist õnnestus meil ikkagi kodutee ülesleida.
Reedel olime jällegi tööl, kuid juba oli teada et laupäev on vaba, seega ootas meid ees kaks vaba päeva. Reede lõunaks oli meil sellesse nädalasse kogunenud juba 51.5 tundi...juhhhuuuJ Eelmise päeva seiklusest joovastusest otsustasime Jaanikaga juba samal päeval kohe peale tööd ette võtta üks pikem seiklus. Pakkisime kodus asjad ja kihutasime ookeani suunas. Seekord oli siis eesmärgiks jõuda kõrgemale ja kaugemale kui eelmine kord. Maandusime õhtul pimedas väikeses kohas Marooca. Leitsime seal endale ideaalse väikese parkla ookeani ääres, kus uinusime minutipealt. Hommikul nautisime rannamõnusid ning kihutasime edasi põhja suunas. Teepeal külastasime ja nautisime erinevaid imelisi randu. Mida põhja poole seda sinisemaks läks vesi ja seda suuremaks läksid lained. need rannad seal on väga populaarsed surfajate hulgas, keda nägime seal päris palju, nad passisid hunnikus vees ja ainult mõned neist suutisid laineid püüda. Lõpuks jõudsime Rainbow rannani, millelt sai imetleda üle lahe asuvat Fraseri saart. Oh kuidas oleksime tahtnud sinna sõita kuid kuna sellel saarel puuduvad teed, saab sinna minna ainult neljaveoga autoga, mida meil muidugi ei ole. Seega pidime seekord leppima kaugelt imetlemise ning unistamisega et kunagi jõuame ka sinna ilusale saarele. Ööseks otsustasime tagasi alla sõita, saarele kus olin ka aastavahetusel. Öösel hakkas kohutavalt vihma sadama, ööläbi ärkasime vihma pärast üles, sest see lausa peksis vastu auto katust. Hommikuks kahjuks ei olnud olukord paranenud, vihma jätkus endiselt. Pidime vihmale alla vanduma ning leppima sellega et rannapuhkus on meie jaoks möödas. Läksimegi siis hoopis Brisbanei, kus tahtsime kinno minna, kuid vaatamata sellele et Brisbane on suuruselt kolmas linn Austraalias, ei olnud siiski kinodes midagi head mida vaadata. Seega jalutasimegi lihtsalt mööda linna kuni otsustasime koduteele asuda. Tänavake enne autoni jõudmist hüppas meie teele üks neiu kes jagas flaiereid öeldes „free internet“, see mudugi tõmbas me tähelepanu ja hakkasime lähemalt uurima, kui äkki neiu küsis et kust me pärit oleme, peale seda kui ütlesime et Eestist, ei pidanud me temaga enam inglise keeles rääkima. Nimelt oli tegemist täitsa oma inimesega, ehk siis neiuga eestist, kes on siin mandril juba viimased kolm aastat veetnud. Tuli seljakotirändurina, leidis endle Austraalia mehe ning nüüd elab siin juba püsivalt. Oli just paar nädalat tagasi Adelaidest Brisbanei kolinud ja töötab reisibüroos, nii me siis uurisimegi tema käest igasugu võimalusi kuidas kindlaid kohti külastada. Soovitusi saime temalt päris häid, nüüd pean siin kohe tõsiselt jälle üle mõtlema oma plaanid ja uued plaanid paika panema. Lisaks soovitustele saime ka tasuta internetti kasutada kauem kui tegelikult ettenähtud oli.
Ja siis oligi aeg kiirelt koju kihutada, sest täna oli vaja jälle varakult tööle minna.
