Tuesday, March 30, 2010

30.märts 2010

Haa haaaa, tean tean et eelmine kord ei jõudnud ma siin pealkirjast kaugemale aga lihtsalt see arvuti mille taga olin, keeldus sõna kuulamast. Nüüd siis üritan selle valmis trükitud blogi siia üles riputada et saaksite rohkem infot kui lihtsalt kuupäev:P

Haoiii Melbourne`st. Olen taas tagasi alguses, kust alustasin oma siinse maa seiklusi. Meid kostitab siin üks keskeas härra, kes pärit tegelikult USAst. Nimeks on tal Richard ja ta omab suhtekorraldus firmat siin. Ta on väga jutukas ja teab ajaloost väga palju ning ta tahab seda kogu tarkust ka väga meiega jagada. Eile õhtul tegi ta meile väikese tuuri linna peal, rääkis igasuguseid põnevaid lugusid ja viis meid lõpuks ühte hiiglama suurte kasiinosse, mida ta ise regulaarselt külastab. Kasiino oli ülimalt uhke ja kuninglik. Igaüks saab sinna sisse astuda ja imetleda hiiglama suurt aatriumi, millest ühes suunas on kasiino ja teises hotell. Hoone on hiiglamast suur ja sisaldab lisaks kasiinole ja hotellile ka igasuguseid söögikohti ja poode. Richard tegi meile tuuri kasiino osas, kuhu iga täisealine saab sisse astuda, see oli hiiglamast suur, ilmatu palju igasuguseid mänguautomaate ja mängulaudu, samuti ka eraldi sein kihlvedude armastajatele, kus siis olid suured telekad, millest kanti üle igasuguseid hobuse ja koera jm võidujookse ja võistlusi. Kogu seal veedetud aja Richard rääkis meile, kuidas miski seal toimib ja mismoodi asjad kasiinos käivad. Lõpuks valis ta välja ühe mänguautomaadi, pani sinna 20 doltsi sisse ja lasi Kaidil nupule vajutada ja mängida,. Kui Kaidi oli mõned korrad mänginud, mitte et me Kaidiga kumbki oleks aru saanud mismoodi see mäng toimis, sain mina ka proovida. Vajutasin ainult play nupule ja peale paari korda hõiskas Richard et super väga hea, mina muidugi ei saanud midagi aru aga tuli välja et olin miskit väga hästi saanud ja sain 10 tasuta mängu. Kogu selle aja jooksul oli 20 dollarit kasvanud 63 dollariks. Peale minu võidukäiku sai Kaidi uuesti proovida kuid kahjuks summa ainult vähenes ja nii Richard kuulutas mängu lõppenuks ning võttis 60 doltsi välja. Hea tunne oli et olime suutnud talle veits raha teenida:P Preemiaks viis ta meid kohvikusse kohvi jooma ja kooki sööma. Peale kasiinot suundusime korterisse, kus Richard kadus oma tuppa telekat vaatama ja meie saime rahulikult oma toas interneti võlusid nautida.

Täna hommikul ärkasime varakult ning juba hommikusöögi ajal tuli Richard välja pakkuma mida võiksime oma päevaga ette võtta. Oli kohe aru saada et ta tahab meid terve päeva saata, mis tunudb veits imelik aga no mis teha kui tal ei ole miskit muud teha. Nii ta viiski meid Melbourne`st 100 km kaugusel asuvasse linnakesse, kus oli 19 sajandil kullakaevandus. Linna oli super ilus, sest kõik need 19. sajandil ehitatud majad olid väga hästi korras hoitud ja renoveeritud. Saime seal linnas korraliku Austraalia ajaloo tunni, tegelt oli väga huvitav, sest kui palju me eestlased ikka sellest teame. Seal linnakeses toimusid 1956. aastal suveolümpiamängude sõudmise võistlused. See järv oli tänaseks päevaks absoluutselt kokku kuivanud kuid oli näha et kunagi oli seal hiiglama suur maa-ala vee all olnud. Lõpetuseks viis Richard meid ühte väikesesse väga armsasse kohvikusse kohvi jooma ja muidugi käis sellega kaasa ka koogitükike. Kui kõik oli nähtud suundusime tagasi suurlinna, kus Richard viis meid hiigelsuurte kaubanduskeskusesse shoppama. Nimelt oli meil õhtul plaan minna jälle kasiinosse aga seekord Mahagoni ruumi, kus saavad olla ainult kasiino liikmed ja Richardi jutu järgi mängivad seal miljonärid ja sinna minekuks peab end ikka üleslööma, mistõttu oli meil vaja ruttu muretseda endale kõik vajalik et ikka sobiks sinna minna. Nii siis Richard potsatas seal kaubanduskeskuses ühte kohvikusse raamatut lugema ja meie saime ringijoosta et osta mis vaja. Kabanduskeskus oli niiii suur et päris raske oli seal msikit üles leida ja veel raskem oli leida odavamaid poekesi, kust meie vaesed seljakotirändurid ka miskit suudaks osta. Lõpuks siiski saime oma ostud tehtud ja võisime korterisse puhkama minna. Näitamaks oma tänu härra Richardile, kokkasime meie õhtusöögi. Kui kõhud täis lõime end üles ja olime valmis minema. Sõitsime autoga kasiino ette, kus nagu filmis tuldi ja viidi meie auto ära parklasse. Meie aga saime rahulikult sisse astuda, kus kontrolliti meie dokumente ja pandi nimed kirja, sest tegelikul võib iga liige seal kaasa tuua ühe külalise aga Richardil oli kõik ära korraldatud ja saime kõik sisse. Muidugi sisseastudes saime aru et Richard oli veits liialdanud selle riietuse jutuga ja meie olime end ikka liialt üles löönud. Tegelikult olid kõik seal ikka tavaliselt riides. Mahagoni ruumis on avatud paar nii et kohe suundusimegi baari, saime oma french martiinid kätte ja asusime saalis ringi jalutama. Richard muidugi kogu selle aja rääkis ja seletas kuidas mingi mäng toimib jne. Kui lõpuks oli meil kolm drinki juba joodud, läksime tualettruumi avastama, see oli täiesti uskumatu, oleks nagu kuningapalees. Peale kätepesu sai riiuli pealt võtta froteekäteräti, mille peale kätekuivatust viskasid lihtsalt prügikasti ja peale kätepesu said ka kohe kätekreemiga käsi niisutada. Edasi liikusime alla korrusele, kus olime viibinud ka eelmine õhtu. Seal valis Richard välja laua, kus mängiti tema lemmikmängu, nime hetkel ei mäleta aga igatahes tuli seal täringuid veeretada ja kuna mina olin eelmine õhtu talle õnne toonud, sain mina esimesena hakata veeretama. Esimene vise läks täitsa metsa, üks täring lendas laualt üldse minema, ümber laua olnud inimesed said korralikult naerda, ega järgmisedi visked väga kenasti välja tulnud aga siis sain asjale pihta ja muudkui viskasin neid ja samal ajal mehed laua ümber muudkui panustasid, kõik käis nii kiiresti ja lõpuks tuli mul täringute summaks 7, mis tähendas et minu kord oli lõppenud. Jörgmisena sai Kaidi proovida kuid tema veeretamised jäid lühikeseks sest 7 tuli juba peale mõnda viset.Richard oli mängu pandud raha kaotanud ja seekord pidime lahkuma kaotajatena. Siis muidugi jälle kohustuslik kohvi joomine kohvikus, õnneks seekord jäi kook ära:P

Nüüd olemegi siis jälle siin korteris, Richard sulgus oma tuppa telekat vaatama ja meie klõbistame arvutite taga. Jääme siia neljapäeva hommikuni, sest siis lahkub meie praam Tasmaaniasse ja meil on jälle aeg autos elama hakata...hetkel ei taha sellele mõelda ja naudime rikkainimese elu ilusas imelise vaatega korteris.

Sunday, March 28, 2010

29. märts 2010

Hommikust:)
Eelmine kord jäi siis jutt pooleni siis kui olime teel linna Tathra. Sinna me ka jõudsime, kuid otsustasime veel edasi sõita sest väljas oli piisavalt valge veel. Lõpuks jõudsime linna Merimbula, kus leidsime väga ilusa surfiranna ja olime jube õnnelikud, et seal nii hea suur parklagi oli. Tundsimegi seal end juba mõnusasti: lugesin raamatut ja jälgisin Kaidi surfamist ning tegin natuke ka õmblemitööd. Peale meres sulistamist hiilis Kaidi lähedal asuvasse karavanparki duššialla ja tagasitulles teatas et selles parklas ööbimine on öösel keelatud...oehh olime tähtsa märgi enne tähelepanuta jätnud. no mis seal siis ikka sõitsime samas linnas järgmisse parklasse, kus me ei suutnud ühtegi keelavat märki õnneks tuvastada, nautisime seal teiselpool lahte asuvaid linnatulesid, tegime voodi ära ja uinusime. Järgmisel hommikul läksime tagasi sinna surfirada et hommikust süüa. Mida lõunapoole sõita seda jahedamaks muutub õhk ja seda jäisemaks vesi, mistõttu ei olnud meil kummagi väga soovi sinna vette ronida.
Laupäeval siis sõitsime muudkui edasi, pikema peatuse tegime linnakeses Lakes Entrance, kus ma viibisin ka novembrikuus kui põhjapoole Jaanikaga liikusime. Puhkasime seal pikast sõidust ja tegime suuri otsuseid mida oma rännakutel veel ette tahame võtta. Edasi liikusime Wellingtoni järve äärde. see oli väga armas järve äärne puhkeala, kus ööbisid ka kaks vanapaarikest oma karavanidega. Olime enne sinna sõitu poest ostnud paar känguruliha tükki ja aedvilju ning lootsime et seal on grill olemas. Sinnajõudes aga ei näinud me grilli kuskil ja juba mõtlesime kuhu ööseks seda liha panna et see halvaks ei läheks ja et metsloomad seda ründama ei tuleks:P Läksime ümbrust uudistama ja leidsime grilli katusealusest, mis esmamuljel tundus mahajäetud maja. Nimelt siin on enamus piknikukohtades elektrigrillid, et inimesed tuld ei teeks. Olime hüppersupper õnnelikud oma avastuse üle ja hakkasime rõõmuga kokkakama. Grillisime känguru liha koos sibula, suvikõrvitsa ja ubadega....mmmm väga maitsev tuli igatahes:D olin varem ainult kängurust tehtud vorsti söönud nii et liha söömine oli esmakordne, üllatuseks oli liha palju maitsvam, meenutas natuke maksamaitset. Peale söömist jalutasime veits ringi aga kuna oli juba väga kottpime siis väga kaugele ei tahtnud minna, siis mängisime natuke ka kaarte ja vajusime jälle unemaailma.
Pühapäeva hommikul peale hommikusööki asusime teele Philippe saare poole. Seal külastasime farmi, kus sai tavalisi koduloomi imetleda ja nägime isegi kuidas demonstreeriti lehmalüpsmist...oehh selle koha jaoks olin ma liiga maalaps ja miski seal väga ei erutanud mind, kuidagi väga mage oli see. Edasi liikusime koaalasid vaatama, kuid ka see oli minu jaoks liiga mage sest suure ala peal oli ainult mõned koaalad ja needki magasid kuskil hästi kõrgel puu otsas ning teistest seal olevatest loomadest suutsime tabada ainult wallabiisid. Edasi liikusime sealt hülgeid vaatama, väemalt me lootsime et näeme neid, kuid ka neid ei õnnestunud mul näha aga vähemalt selle eest nägime esimesi pingviine, kes ei olnud tol päeval merre jahile läinud ja konutasid oma urgude ees. Ja siis oligi aeg minna pingviinide paraadile, olime seal juba varakult ja pidime tunnikese ootama enne kui üldse randa lasti. Ja muiudgi hakkas väljas järjest rohkem vihma sadama nii et kui lõpuks oli aeg minna sinna randa pingviine ootama, olid pingid läbimärjad ja vihma muudkui kallas. Lõpuks siiski pingviinid jõudsid randa ja hakkasid väikeste seltskondade kaupa üle rannaliiva oma urgudesse ronima. Pean muidugi seletuseks lisama et need ei olnud need suured lõunapooluse pingviinid mida oleme harjunud telekast nägema vaid väikesed pingviinid, kes kõigest 20-30 cm pikad ja kaaluvad ~1 kilo. Nad tulevad igalõhtul peale päikeseloojangut merest kampade viisi välja ja liiguvad oma urgudesse. Neid oli päris põnev vaadata aga kahjuks rikkus selle kogemuse vihmane ja külm ilm. Kui rannast tagasi autoparkla poole liikusime kõndisid pingviinid kohe meie kõnnitee kõrval urgude poole, nii et sealt sai neid palju lähemalt imetleda. Autoni jõudes olime läbimärjad ja -külmunud mõtlesime juba hirmuga kuidas selle öö autos vastu peame. Parkisime auto ühte ranna parklase, mille olime päeval selleks välja valinud ning panime kuivad ja soojad riided selga, ronisime tekkide alla ja suureks üllatuseks saime hommikul tüdeda et ei olnud öösel midagi nii külm, täiesti meeldivalt soe oli. Päev Philippe saarel oli möödas ja kahjuks pean ütlema et see ei olnud pooltki nii põnev kui olin lootnud, nimelt oli mulle mitu inimest kinnitanud et seal on mega ilus ja lahe jne ning ehk seetõttu olid ka mu lootused väga suured, aga eest leidsime ainult ühe suure turistidele mõeldud saarekese, kus iga liigutus maksis ja mitte vähe.
Täna hommikul siis sõitsime sealt saare pealt ära ning oleme hetkel mõnekümne kilomeetri kaugusel Melbourneist, linnakesest kus veetsin oma esimese nädala siin maal. Õnneks on meil lootust seal paar ööd jälle tubastes tingimustes veeta ja sooja dušši all käia:P Ja kui kõik läheb plaanide järgi siis neljapäeval liigume Tasmaaniasse, eks paistab kuidas see välja kukub.

Thursday, March 25, 2010

26.märts

Nagu juba eelmine kord juttu oli siis eile ööbisime tubastest tingimustes. peale hommikukohvi saime kokku ühe kohaliku noormehega, kes isegi paar päeva Tallinnas veetnud ja seetõttu meiega kohtuda soovis. Ta sõidutas meid mäe otsa, kust sai allpool asuvat linna imetleda, peale seda sõidutas meid veel linnapeal ringi. Ja siis oligi aeg meil jälle edasi liikuda, seekord ei olnud soov väga kaugele jõuda, sest oli juba tunne et tahaks rahulikult ka mõni õhtu kuskil puhata.
Eesmärgiks oli jõuda kohta nimega Jervus Bay. Üle vaatasime ka teepeale jäävad rannad kus oli maailma kõige valgem liiv. Lõpuks jõudsimegi oma sihtpunkti milleks oli siis üks rahvuspark. Parkisime auto ära ja asusime teele mere poole, mis oli 400 m kaugusel. Kaidi asus surfama ja mina lesisin niisama rannaliival. õhtust sõime vaateplatvormil ja oligi aeg unemaailma vajuda. hommikul koos päikesega ärkas ka Kaidi, kes asus kohe teele mere poole ja ma ühinesin temaga üsna varsti.
Täna oleme teel kohta nimega Tathra.

Wednesday, March 24, 2010

25.märts

Esmaspäeva õhtul peale mäkis istumist suundusime linnakese Bonny Hill poole, sest kaarti peal tundus et seal asub puhkeala, seda me sealt ei leidnud ja nii me siis sitsimegi edasi lootes et msikit jää kuskil tee peale. Järgmine linna oli North Haven, seal leitsime piknikuala kus sõime õhtust ja püüdsime välja mõelda kuhu ikkagi auto parkida. otsustasime siiski tagasi Bonny Hilli poole sõita et ehk ikka tagasiminnes märkame seda puhkeala. Aga kui linnakesest hakkasime väla sõima näitas silt North Haveni ranna poole, sõitsimegi selles suunas. mõnedsajad meetrid ja me leitsimegi ideaalse ööbimiskoha, rahulik, natuke majadest eemal ja vetsud ka olemas. taaskord panime autosse kardinad üles ja uinusime. Hommikul avastasime end jõe äärest, mida mööda kules ss rada, tundus et seal kandis elavad ainult pensionärid kellel oli just siis kui me ärkasime hommikune jalutuskäiguaeg. Sõime kõhud täis ja liitusime nende pensionäridega:) Jalutasime mööda jõe äärt kuni ~1 km kaugusel asuva ookeanini. Hommikune jalutuskäik tehtud, oli aeg edasi liikuda, suunaga ikka lõunasse.
Teisipäeval jäi meie teele Seal Rock, kus Kaidi oli surfilaagriga käinud ja oskas seetõttu seda kohta soovitada. Tegimegi siis kirteelt väikese põike Seal Rocki poole, sinna teel imetlesime teepeale jäävaid imeilusaid randu ning proovisime mõned kohad ise ka omanahal ära: Kaidi surfas ja mina sulistasin niisama:P Seal Rockis ronisime mäkke kus asus majakas, seal saime ka teada miks selle koha nimi selline on. nimelt majaka juurest olid näha ookeanisse ulatuvad kivid mis kaugelt vaadates tunduvad nagu hülged. Peale majakat avastasime et kell on taaskord liigapalju ja peame kiiresti edasi liikuma, sest eesmärgiks oli õhtuks jõuda Sydny külje all asuvasse randa Palm beach. Kohale jõudsime muidugi taaskord pimedas ja surmväsinuna püüdsime jällegi leida kohta kuhu auto parkida. Juba täiesti lootusetuna nägime äkki ühte pimedat tänavat ja kui seda lähemalt kaema läksime, leitsime väikese parkla kohe mere kõrval, ühtegi parkimistasu silti ei näinud nii et parkisimegi sinna. ainuke miinus oli see et vetsud jäid seekord kuskil kilomeetri kaugusele, aga pole hullu, võtsime oma pesemisasjad ja suundusime nende poole jalutades ja siis jälle tagasi auto juurde ning võisimegi uinuda. Hommikul oli vaja taaskord sama jalutuskäik ette võtta, seekord võtsime kaasa ka ujumisriided ning enne kui külmadušši alla läksime näitas Kaidi oma surfioskusi. Kaidi teadis rääkida et just see on rand kus sarja Kodus ja Võõrsil võtteid tehakse, minu teada pidi see olema Manly beach. Hommikul Palm beachil ringivadates mõni koht oli täitsa nagu sarjast aga ikka nagu oli midagi puudu ja lootsin selle midagi Manly beachist leida kuid lootus on lolli lohutus, sest järgmisena sõitsimegi Manlysse ja seal ei olnud mittemidagi mis Kodus ja Võõrsil meenutaks...oehh...kohe kahju oli et seda rohkem ei uurinud aga no mis teha, ehk kunagi teine kord:D
Kolmapäeval siis leitsimegi autole Manly beachil ühe tasuta parkla kuhu jätsime oma ratastel maja ning ise suundusime praami peale. Praam viis meid poole tunniga Sydny südalinna, vot need olid ma arvan parimad vaated Sydny peale mis sealt avanesid...ooperimaja ja Harbor bridge ning tohutud pilvelõhkujad. Kohale jõudes sai Kaidi oma sealse sõbrantsiga kokku ja mina suundusin vaatamisväärsusi avastama. Esiteks muidugi oopeeimaja, vot see meeldis mulle tõsiselt, veetsin selle juures aega pärispalju, imetledes igat selle nurka. Järgmisena suundusin kohe selle kõrval asuvasse parlamendi hoone juurde, mis oli just kui muinasjutust väljahüpanud pisike loss. Siis suundusin silda vallutama, tükk aega otsisin kohta kust saada Harbor silla peale, lõpuks selle ikka leitsin nii et tegin väikse jalutuskäigu seal. Järgmisena otsustasin hüpata tasuta bussi peale, mis teeb kesklinnale ringi peale. Bussis üritasin siis jälgida mis seal linnas veel huvitavat aga kõik tundus väga tavaline juba:P suundusingi siis taasi sadamasse et Kaidiga seal kokku saada aga kuna tal läks veel aega siis jälgisin seal niikaua tänavateatrit. Kell 5 saime lõpuks praamile ja sõitsime tagasi Manlyle et oma auto võtta ja edasi kihutada. Seekord oli eesmärk jõuda linnakesse Wollagong, kus ootas meid üks noormees, kes oli lahkelt nõus meid majutama selleks ööks. Nimelt on Kaidi ühinenud sellise organisatsiooniga nagu couchsurfing või miskit sarnast, igatahes nende kodulehel saad otsida inimesi kes on nõus sind enda kodus majutama. Kaidi on enamusaega siin mandril niimoodi endale öömaja leidnud ja talle väga meeldib niiviiisi reisida ja ega mina ka ära ei ütle kuskil pehme madratsi peal magamisest ja uute inimestega tutvumisest. Nii me siis kihutasimegi Wollagongi, kus noormees Gerard meid juba ootas. Kohale jõudes avastasime end kolme noormehe korterist, mis ei olnud just eriti puhas:P Siis muidugi seletati kiiresti et neil oli seal olnud reedel pidu kuhu oli kokku tulnud 70 inimest ja seetõttu oli kõik seal just nii nagu on. Pärast muidugi selgus et tegelt enne pidu oli olukord palju hullem aga enne pidu nad ikka üritasid koristada:D Iagatahes kohe kui sinna sisseastusime ja olime kõigi korterikaaslastega tutvust teinud, pakuti meile õlut ja hetk hiljem juba tehti ettepanek uut pubi avastama minna. mõtlesime et miks mitte ja nii siis asusimegi Gerardi ja ühe teise kutiga linnapeale, meil muidugi end korda teha ei lastud ja nii me siis läksimegi nende samade riietega millega olime tulnud. See uus pubi oli rohkem selline lounge, kus said rahulikult istuda ja muusikat kuulata. Kuna oli kolmapäea õhtu siis rahvast seal peale meie muidugi ei olnud. Varsti ühinesid meiege poiste sõbrad: Kolumbiast pärit paarike, kaks kohalikku tüdrukut ja üks briti poiss. tunnikese seal istunud ja juttu ajanud tahtsid teised edasi minna järgmisse kohta kuid meie olime väsinud päevastest seiklustest nii et Gerard tuli saatis meid tagasi korterisse ning näitas meile magamisasemed kätte. kuskile tagatubadest tõi meile ka tekid ja linad ja padjad, kuid kahtlane tunne tekkis et need ta tõi enda ja sõbra voodist ära, ei teagi kas neil täna ikka oli miskit endale peale panna:P Kui meile kõik näidatud läks Gerard tagasi välja sõprade juurde, kuskil oma toas oli ka kolmas korterikaaslane Roger oma neiuga. meie muidugi seda ei teadnud sest kõik oli nii vaikne ja nii me siis hakkasimegi seal veits lolli mängima parukatega mis leitsime kuskilt vedelemas. Nali tehtud, asusin mina unemaale ning Kaidi arvutisse et valmis kirjutada mõned kirjad ja blogi, et siis need kuskil järgmisel päeval netti üles riputada. Varsti aga tuligi oma toast älja Roger kes saatis neiu kodupoole ja asus Kaidiga juttu ajama, jutuajamise käigus jagas talle ka netiparooli, nii et Kaidi sai õhtul netis istuda ja kohe kõik kirjad saadetud. Mina ajasin end nüüd ise ka varakult üles et veits seda netti kasutada ja teile kõik oma viimastepäevade sündmused üles kriblada.
Eelmine kord jäi mainimata et kui ööbisime Evans Headis siis hommikul ülevalt vaateplatvormilt alla rannale vaadates nägin suht kalda lähedal ujumas 2-3 delfiini.

Sunday, March 21, 2010

22. märts

Eelmise nädala kolmapäeval käisime Toowoombas Jaanikale autot ostmas. kõik oli juba kokkulepitud nii et pidime lihtsalt autole järgi minema. Matt oli hea ja viskas meid sinna ära, kui saime auto kätte käisime Jaanikaga veel shoppamas ja kinos ning tagasiteele saime uue autoga alles kell 6 õhtul asuda. tegemist on 1989. aasta Mitshubishi Colt´iga, millega on algusest peale sõitnud üks vanadaamike, kilometraas ainult 64 000. Meid tundes suutsime muidugi tagasiteeks vale tee valida nii et pidime hakkama ruttu leidma võimalust õigele teele pöördumiseks. suutsime selle küll leida kuid 5 km enne õigele maanteele jõudmist suutis auto pöörde peal lihtsalt kustuda. super oli see et olime metsade ahelt välja saanud ja olime just jõudnud väikesesse linnakesse. lükkasime auto tee pealt ära ja Jaanika läks abi järgi. ühest kohalikust pubist suutiski ta leida paar vanameest kes olid nõus aitama. üks neist viis aku enda koju laadima ja pingutas kapoti all mingeid rihmasid. tunnikese ootamise järel hakkas auto laetud akuga taaskord tööle ja saime oma pikale koduteele taaskord asuda. Lõpp hea kõik hea.

Reedel oli siis meie viimane tööpäev, oi kui hea oli teadmine et ei pea enam sinna tomativagude vahele minema. Jätsime kõigiga hüvasti ning läksime koju asju pakkima.

Laupäeva hommikul panime veel viimased asjad kokku ning kallistasime viimast korda veel oma kalleid naabreid ning teekond tundmatusse võiski alata. esialgselt pidi jaanika asuma teele põhja kuid kuna seal tormab tsüklon ja mina pidin Byron Bays nagunii öö veetma, siis Jaanika otsustas minuga veel ühineda. nii me siis kihutasime üksteise järel Byron Bay suunas, teepeal imetlesime kauneid vaateid ning nii juhtuski et 300 km läbimiseks kulus meil kõvasti rohkem aega kui algul plaanitud. Ünneks jõudsime enne päikeseloojangut Byron Baysse kus asusime vallutama Austraalia mandri kõige idapoolsemat punkti - Byron Cape. saime seal ka päikeseloojangut nautida. Ööseks leitsime maantee ääres "rest area", kus saime autosse ilusti voodi teha ja uinuda.
Järgmisel päeval pidin kohtuma oma uue reisukaaslasega - neiu Kaidiga. kuna Byronisse pühapäevasel päeval oli Brisbanest raske saada siis leppisime kohtumiskohaks poolel teel asuva linna Nerang. Jaanika saatis mu veel sinna linna ära ja kui nägi Kaidi ka ära siis lahkus rahuliku südamega oma teele. nii siis hakkasingi Kaidiga koos lõuna suunas kihutama. Eile õhtul maandusime ühes linnakeses Evans Head, kus leitsime ühe imelise vaateplatvormi ja nagu meie jaoks loodud olid seal ka vetsud ja parkimiskohad. nii me siis parkisime end sinna ära, nautisime imelist tähistaevast ja ilusaid vaateid ookeanile ja rannale. öö oli veits jahedavõitu kuid mina sain end välja puhata nii et täna hommikul olin täitsa valmis jälle edasikihutama.
Täna me siis liikusime vaikselt allapoole, külastades tee peal kohti nagu Minnie waters, kus Kaidi sai surfamist meeldetuletada ja mina niisama supelda, ning samuti õnnestus meil seal end külmadušši all ka puhtaks pesta. Hetkel peatusime linnas nimega Kempsy kus leitsime vana hea Mcdonaldsi, kus on ka stepslid olemas. Edasi veel ei teagi mis saab, pimedaks kisub juba väljas nii et peame varsti endale jälle ööbmiseks koha leidma. päris põnev on nii reisida, kunagi ei tea mis järgmisel päeval saab ja kuhu välja jõuame:)
aga rohke hetkel meelde ei tulegi, eks ma üritan mõned pildid ka üles laadida, kuigi hetkel ei jõua uue fotoka pealt pilte arvutisse laadida, kuid vana fotokaga tegin ka pilte nii et äkki õnnestub nendest midagi üles riputada.
Loodetavasti saan endast varsti jälle märku anda.

Monday, March 15, 2010

15. märts 2010

Eelmine nädal saime taaskord tomateid korjata:P Neljapäev saime vaba päeva, selle kasutasime ära shoppamiseks. Pühapäeval korraldasime rahva tungival soovil väikese grillipeo enda juures, sest see nädalavahetus oli siin meil viimane. Kohale tulid mõned töökaaslased ning muidugi ka meie armsad eestlastest naabrid. nüüd saame neid söögi/tordi ülejääke mitu päeva süüa, võtsime täna pooled tordid ja koogid tööle kaasa ja homseks jäi veel üks terve tort kaasa võtmiseks:P
Täna siis alustasime oma viimast töönädalat, laupäeva hommikul hakkab lõpuks päris puhkus mul pihta...juhhhuuuuu:D Eks ma siis püüan teile aegajalt märku anda kuhu välja jõudnud olen ja kuidas mul läheb aga põhiline on see et NO WORRIES:)

Sunday, March 7, 2010

  1. 8. märts 2010

Teisipäeval 23. veebruari käisime Jaanikaga peale tööd linnas pitsat söömas ja oma kodulinna avastamas. Läbi linna voolab jõgi, mida mööda me polnud siiani veel jalutanud, teadsime et kuskil peaks üle jõe minema raudteesild, selle teadmisega läksimegi seda siis otsima. Et linna keskel säilitada muljet jõest, on jõele rajatud mitu paisu, nii et pigem on need siin väiksed paisjärved praegusel aastaajal. Mööda jõeäärt jalutades jõudsimegi raudteesillani, millest edasi oli jõeorg täiesti kuiv. Jaanika ronis raudteesillale, juba tema vaatamine seal kõrgel ajas mulle kananaha ihule:S

Kolmapäeval (24.veebruar) kui oleksime pidanud suurelt iseseisvuspäeva tähistama, istusime hoopis kodus, mina uinusin sügavasse unne ja Jaanika vaatas filme. Tegin silmad kell 6 õhtul lahti ning sulgesin need uuesti mõni tund hiljem. Unevajadus on mul viimasel ajal täiesti absurdne juba:P

Neljapäeval (25.veebruar)läksime peale väga lühikest tööpäeva oma lemmik rahvusparki Girraween, kus valisime endale 4 tunnise raja šfinksi ja kilpkonna juurde. Rajale jäi kõrvalepõikena ka Castle rock rada, otsustasime ka sellejärele proovida. Castle rock oli taaskord üks suur kvimägi, mille otsa ronides avanes võimas vaade. Jõudsime mäe otsas veidike aega vaadet nautida kui hakkas sadama, õnneks ei jõudnud aga väga palju piiskasid meieni, sest tundus et vihma sadas rohkem allpool meid. Kaugusse vaadates oli kõik hall kuid meie tundsime ainult mõnda piiska. Alla jõudes ei olnud ilmal miskit viga ja nii me siis jalutasimegi edasi. Sfinksini jõudes saime aru et kaugemalt vaadates oli see rohkem šfinksi moodi kui lähedalt. Ning ega ka kilpkonn väga endamoodi välja näinud. Loomad nähtud, asusime tagasiteele, autojuurde jõudes selgus et olime täpselt 4 tundi kõndinud. Peale mõnusat jalutukäiku läksime linna netti, kus kohtusime ühe eesti abielupaariga, keda olime ka mõned nädalad tagasi näinud. Noormehel on töö olemas kuid neiu ikka tööta ja oma elukohaga karavanpargis ei olnud nad mitte rahul. Tahtsime neid väga aidata, seega järgmisel päeval rääkis Jaanika ka Grahamile muret ning saimegi sealt lahenduse. Mõned kuud tagasi ehitati meie maja lähedale üks väike hütike, mis oli nüüd täitsa valmis. Andisme uudisest teada ka Marile ja Antile ning nad tulid reedel seda ka kohe kaema, sain ka ise selle üle vaadata ja minu meelest on see abielupaarile lausa unelmate kodu lühikeseks ajaks, hütis oli wc, dušš, suur voodi, telekas, köök. Seal oli küll vähem ruumi kui meil aga neil oli seal kõik olemas mida vaja elamiseks ning sellega ka privaatsus. Mari ja Anti kolisid sisse juba laupäeva vara hommikul.

Laupäeval (27.veebruar) kutsusime külla Ragnari, Lea, Mari ja Anti ning muidugi olid kohal ka meie naabripoisid Lauri ja Martin. Grillisime šašlõkki ja sõima kartulisalatit ning nautisime lihtsalt seltskonda.

Pühapäeva õhtul läksime Olga ja Feiko lahkumispeole, mis toimus Alani verandal. Kaasa pidi võtma ka midagi söödavat, nii ma siis panin jälle kokku ühe väikese kartulisalati ning õnneks oli meil laupäeva õhtust alles ka veits šašlõkki. Ülemusele viisime ka purgi Jaanika keedetud õuna/pirni moosi. Peol saime end jälle segaseks süüa ja kui kõht täis oli läksimegi koju.

Esmaspäeval kui silmad lahti tegime, ladistas väljas vihma sadada. Helistasime ülemusele kes ütles et ootaksime kella 7ni ja helistaks siis talle uuesti. Kell 7 ütles ta et kõik teised on seal et tulgu me ka, tgelt muidugi ei olnud seal kõiki aga kes veel puudu olid saabusid varsti. Hakkasime siis tomateid noppima ning ei läinud kaua kui hakkas jälle sadama, aga juba põllul olles ei olnud meil kuskile pääsu. Terve päev sadas ja meie muudkui korjasime, kõige tipuks otsustas lõuna ajal ülemus et me korjame ära ka põllu, mis oleks pidanud jääma järgmiseks päevaks, et saaksime järgmise päeva vabaks. Surusime siis hambad risti ja muudkui korjasime, olime läbimärjad a külmunud kuid pidasime vastu teades et järgmise päeva saame kodus voodis teki all veeta. Peale tööd ütleski ülemus et meil järgmine päev vaba kuid jäime sinna veel jutustama ja juba 5 min hiljem tuli ta tagasi meie juurde ja ütles et Vince tahab järgmisel päeval ka töötada nii et ei olegi vabat päeva:S Nii et saime ka teisipäeva hommikupooliku vihmakäes tomateid korjata. Vabaks anti meile hoopis kolmapäev. Kolmapäeval aga oli muidugi mõista päris kuiv ja normaalne ilm...oehh. Õnneks oli vähemalt neljapäeval ja reedel ka normaalne ilm ja saime pikalt tööd teha.

Reedel oli Jaanika sünnipäev, küpsetasin talle neljapäeva õhtul šokolaadikoogi, reede hommikul pätsasin ta kapi pealt ühe säraküünla, mille tahtsin põlema panna aga meil ei ole tikke ja köögist võetud gaasiahju süütaja ei tahtnud ka kuidagi seda süüdata. Nii siis pidigi Jaanika ise enda välgumihkli tooma ja küünla põlema panema. Aga nagu ta ise ütles, et mõte on see, mis loebJ Olime reedel kella 1ni tööl, peale mida tahtsime minna siinset kõige kõrgemat tippu vallutama. Kutsusime endaga kaasa ka Mari ja Anti, aga kuna Anti oli veel tööl siis läksime Jaanikaga ees ära. Kuna kell oli juba päris palju siis otsustasime 6 tunnise jalutuskäigu asemel minna sinna mäeotsa enamusteed autoga. Saime juhtnöörid Grahamilt, kes on seal oma viie lapsega päris palju kordi käinud. Jõudsime Jaanikaga rahvuspargi territooriumile, kust edasi mäkke läks ekstreemne tee, aga meid see ei heidutanud. Roniseme oma „neljaveolise“ (...not) autoga mäkke ja vaatasime kandi üle, siis aga läksime tagasi alla, sest Anti ja Mari olid mäe juurde jõudnud ja kuna nende auto on pisike ja nõrguke minu oma kõrval siis võtsime nad oma auto peale ja ronisime uuesti mäkke. Mäe otsa jüudes oli meil Grahami jutt kõik meelest läinud ja kuna hakkas ka vihma sadama siis jäi meile seal kohe silma tee, mille ees oli silt et soovitavalt ainult neljaveolistele. Just selle sõna „soovituslikult“ pärast arvas Jaanika et saame ka seal oma autoga hakkama ja hakkasime seda teed mööda edasi liikuma. Tee oli kohutavalt jube aga läksime seni kuni saime edasi. Siis parkisime auto ära ja jalutasime edasi, juba vasrti oli aru saada et see tee meid küll õigesse kohta ei vii ning seega asusime tagasi teele. Jõudes läbi raskuste tagasi 4WD tee algusesse saime aru et oleksime ikka pidanud auto enne sinna jätma ja mööda väikest metsarada hoopis mäe poole liikuma. Aga no mis seal ikka, kuna vihma hakkas järjest rohkem sadama siis poleksime nagunii saanud mäkke ronida. Sõitsime koju ja leppisime kokku et kui jägmine kprd kõigil vaba päev on ja väljas vihma ei saja siis läheme proovime uuesti. Koju jõudes korkisime veinipudeli lahti ning läksime rõdu peale juttu ajama, meiega ühinesid Matt, Lauri ja Martin.

Kuu aega tagasi kuulsin raadiot reklaami, mille lööklause oli BE BRAVE AND SHAVE, selgus et see reklaamib heategevuslikku üritust, mille käigus kogutakse raha leukeemiahaigete laste jaoks. Idee on siis selles, et lased enda juuksed maha või lased neid värvida . küsisin siis tookord Jaanika käest et kas võtame ka osa ja ta oli täitsa nõus. Rääksime oma ideet ka Mattile, kes läks täitsa pöördesse ja lubas meid maha lüüa kui selle teoks teeme:P Kõige lähemal meile toimus see üritus laupäeval Warwickus. Sõitsimegi siis laupäeva hommikul Warwickusse, meiega liitusid ka Anti ja Mari. Ürius toimus sealses kõige suuremas kabanduskeskuses, kus oli siis üles seatud väike lava, millel tegutsesid juuksurid. Läksime panime siis ennastki järjekorda kirja. Ei läinud kaua kui mind juba lava peale käsutati ja varsti liitus seal minuga ka Jaanika. Istusime kõrvuti toolidel ning vaatasime inimeste reaktsioone, samal ajal kui meil juukseid maha aeti. Korraldajad olid väga rahul ja kõik tädikesed tahtsid meiega pärast rääkida ja kiita meie julgust. Kogu tegevust jäädvustas Anti ka fotokaga, nii et saan ka pildid sellest üles laadida:P Varsti ilmus kohale ka kohaliku lehe ajakirjanik, kes muidugi mõista korraldajate poolt meie juurde juhatati. Noormees tegi meist mõned pildid ning pani ka kirja mõned meie andmed ja vastused. Täna ilmus see leht ja meie pilt oli seal täitsa sees, nüüd olen siis ka lõpuks kuulus:P

Samal õhtul läksime Jaanika, Lauri ja Martiniga linna, et osa võtta seal toimuvst õuna ja viinamarja festivalist. Linna peatänav oli autodele suletud ning tänavatele olid püsti pandud erinevad toiduüügiputkad, inimesed lällasid tänavatel niisama ja msikit põnevat ei tundunudki toimuvat. Läksime siis hoopis jõeäärde istuma ja jutustama, pool 8 nägime 10 min ilutulestikku. Kella 10ne paiku läksime tagasi kesklinna, kus nüüd igas pbis esines keegi ja isegi keset peatänavat oli lava püsti ning noor bänd andis endast kõik. Lõpuks läksimegi pubisse Centrum, kus olime varem ka tantsimas käinud, kuid nüüd oli avatud seal rohkem ruumi ning tagaaias esines rekkakastis ka bänd. Koju jõudsime sellelt ürituselt kell pool 3.

Pühapäeval tegin silmad lahti alles pool 1 päeval. Kella 3 paiku võtsime Anti ja Mari auto peale ning läksime siinset kõige kõrgemat punkti vallutama...jälllllleee:P seekord leitsime õige jalutusraja üles ning jalutasime mööda seda kuni saime. Tegime üleal ringi peale, kuigi kahjuks vaadet väga palju natida ei saanud sest tihe seenevihm rikkus selle. Lõpuks leitsime koha kust Grahami jutu järgi oleksime pidanud saama üles ronida kuid meile tundus liiiga võimatu, mõtlesime seal tükk aega kuidas sealt päris tippu ikka saada. Lõpuks pidime alla andma ja lihtsalt tagasi jalutama hakkama, see oli ka tark tegu sest vihma hakkas jälle sadama ja nüüd juba tihedamalt ning kivid muutusid järjest libedamaks.

Ilusat naistepäeva kõigile!!!