1. 8. märts 2010

Teisipäeval 23. veebruari käisime Jaanikaga peale tööd linnas pitsat söömas ja oma kodulinna avastamas. Läbi linna voolab jõgi, mida mööda me polnud siiani veel jalutanud, teadsime et kuskil peaks üle jõe minema raudteesild, selle teadmisega läksimegi seda siis otsima. Et linna keskel säilitada muljet jõest, on jõele rajatud mitu paisu, nii et pigem on need siin väiksed paisjärved praegusel aastaajal. Mööda jõeäärt jalutades jõudsimegi raudteesillani, millest edasi oli jõeorg täiesti kuiv. Jaanika ronis raudteesillale, juba tema vaatamine seal kõrgel ajas mulle kananaha ihule:S

Kolmapäeval (24.veebruar) kui oleksime pidanud suurelt iseseisvuspäeva tähistama, istusime hoopis kodus, mina uinusin sügavasse unne ja Jaanika vaatas filme. Tegin silmad kell 6 õhtul lahti ning sulgesin need uuesti mõni tund hiljem. Unevajadus on mul viimasel ajal täiesti absurdne juba:P

Neljapäeval (25.veebruar)läksime peale väga lühikest tööpäeva oma lemmik rahvusparki Girraween, kus valisime endale 4 tunnise raja šfinksi ja kilpkonna juurde. Rajale jäi kõrvalepõikena ka Castle rock rada, otsustasime ka sellejärele proovida. Castle rock oli taaskord üks suur kvimägi, mille otsa ronides avanes võimas vaade. Jõudsime mäe otsas veidike aega vaadet nautida kui hakkas sadama, õnneks ei jõudnud aga väga palju piiskasid meieni, sest tundus et vihma sadas rohkem allpool meid. Kaugusse vaadates oli kõik hall kuid meie tundsime ainult mõnda piiska. Alla jõudes ei olnud ilmal miskit viga ja nii me siis jalutasimegi edasi. Sfinksini jõudes saime aru et kaugemalt vaadates oli see rohkem šfinksi moodi kui lähedalt. Ning ega ka kilpkonn väga endamoodi välja näinud. Loomad nähtud, asusime tagasiteele, autojuurde jõudes selgus et olime täpselt 4 tundi kõndinud. Peale mõnusat jalutukäiku läksime linna netti, kus kohtusime ühe eesti abielupaariga, keda olime ka mõned nädalad tagasi näinud. Noormehel on töö olemas kuid neiu ikka tööta ja oma elukohaga karavanpargis ei olnud nad mitte rahul. Tahtsime neid väga aidata, seega järgmisel päeval rääkis Jaanika ka Grahamile muret ning saimegi sealt lahenduse. Mõned kuud tagasi ehitati meie maja lähedale üks väike hütike, mis oli nüüd täitsa valmis. Andisme uudisest teada ka Marile ja Antile ning nad tulid reedel seda ka kohe kaema, sain ka ise selle üle vaadata ja minu meelest on see abielupaarile lausa unelmate kodu lühikeseks ajaks, hütis oli wc, dušš, suur voodi, telekas, köök. Seal oli küll vähem ruumi kui meil aga neil oli seal kõik olemas mida vaja elamiseks ning sellega ka privaatsus. Mari ja Anti kolisid sisse juba laupäeva vara hommikul.

Laupäeval (27.veebruar) kutsusime külla Ragnari, Lea, Mari ja Anti ning muidugi olid kohal ka meie naabripoisid Lauri ja Martin. Grillisime šašlõkki ja sõima kartulisalatit ning nautisime lihtsalt seltskonda.

Pühapäeva õhtul läksime Olga ja Feiko lahkumispeole, mis toimus Alani verandal. Kaasa pidi võtma ka midagi söödavat, nii ma siis panin jälle kokku ühe väikese kartulisalati ning õnneks oli meil laupäeva õhtust alles ka veits šašlõkki. Ülemusele viisime ka purgi Jaanika keedetud õuna/pirni moosi. Peol saime end jälle segaseks süüa ja kui kõht täis oli läksimegi koju.

Esmaspäeval kui silmad lahti tegime, ladistas väljas vihma sadada. Helistasime ülemusele kes ütles et ootaksime kella 7ni ja helistaks siis talle uuesti. Kell 7 ütles ta et kõik teised on seal et tulgu me ka, tgelt muidugi ei olnud seal kõiki aga kes veel puudu olid saabusid varsti. Hakkasime siis tomateid noppima ning ei läinud kaua kui hakkas jälle sadama, aga juba põllul olles ei olnud meil kuskile pääsu. Terve päev sadas ja meie muudkui korjasime, kõige tipuks otsustas lõuna ajal ülemus et me korjame ära ka põllu, mis oleks pidanud jääma järgmiseks päevaks, et saaksime järgmise päeva vabaks. Surusime siis hambad risti ja muudkui korjasime, olime läbimärjad a külmunud kuid pidasime vastu teades et järgmise päeva saame kodus voodis teki all veeta. Peale tööd ütleski ülemus et meil järgmine päev vaba kuid jäime sinna veel jutustama ja juba 5 min hiljem tuli ta tagasi meie juurde ja ütles et Vince tahab järgmisel päeval ka töötada nii et ei olegi vabat päeva:S Nii et saime ka teisipäeva hommikupooliku vihmakäes tomateid korjata. Vabaks anti meile hoopis kolmapäev. Kolmapäeval aga oli muidugi mõista päris kuiv ja normaalne ilm...oehh. Õnneks oli vähemalt neljapäeval ja reedel ka normaalne ilm ja saime pikalt tööd teha.

Reedel oli Jaanika sünnipäev, küpsetasin talle neljapäeva õhtul šokolaadikoogi, reede hommikul pätsasin ta kapi pealt ühe säraküünla, mille tahtsin põlema panna aga meil ei ole tikke ja köögist võetud gaasiahju süütaja ei tahtnud ka kuidagi seda süüdata. Nii siis pidigi Jaanika ise enda välgumihkli tooma ja küünla põlema panema. Aga nagu ta ise ütles, et mõte on see, mis loebJ Olime reedel kella 1ni tööl, peale mida tahtsime minna siinset kõige kõrgemat tippu vallutama. Kutsusime endaga kaasa ka Mari ja Anti, aga kuna Anti oli veel tööl siis läksime Jaanikaga ees ära. Kuna kell oli juba päris palju siis otsustasime 6 tunnise jalutuskäigu asemel minna sinna mäeotsa enamusteed autoga. Saime juhtnöörid Grahamilt, kes on seal oma viie lapsega päris palju kordi käinud. Jõudsime Jaanikaga rahvuspargi territooriumile, kust edasi mäkke läks ekstreemne tee, aga meid see ei heidutanud. Roniseme oma „neljaveolise“ (...not) autoga mäkke ja vaatasime kandi üle, siis aga läksime tagasi alla, sest Anti ja Mari olid mäe juurde jõudnud ja kuna nende auto on pisike ja nõrguke minu oma kõrval siis võtsime nad oma auto peale ja ronisime uuesti mäkke. Mäe otsa jüudes oli meil Grahami jutt kõik meelest läinud ja kuna hakkas ka vihma sadama siis jäi meile seal kohe silma tee, mille ees oli silt et soovitavalt ainult neljaveolistele. Just selle sõna „soovituslikult“ pärast arvas Jaanika et saame ka seal oma autoga hakkama ja hakkasime seda teed mööda edasi liikuma. Tee oli kohutavalt jube aga läksime seni kuni saime edasi. Siis parkisime auto ära ja jalutasime edasi, juba vasrti oli aru saada et see tee meid küll õigesse kohta ei vii ning seega asusime tagasi teele. Jõudes läbi raskuste tagasi 4WD tee algusesse saime aru et oleksime ikka pidanud auto enne sinna jätma ja mööda väikest metsarada hoopis mäe poole liikuma. Aga no mis seal ikka, kuna vihma hakkas järjest rohkem sadama siis poleksime nagunii saanud mäkke ronida. Sõitsime koju ja leppisime kokku et kui jägmine kprd kõigil vaba päev on ja väljas vihma ei saja siis läheme proovime uuesti. Koju jõudes korkisime veinipudeli lahti ning läksime rõdu peale juttu ajama, meiega ühinesid Matt, Lauri ja Martin.

Kuu aega tagasi kuulsin raadiot reklaami, mille lööklause oli BE BRAVE AND SHAVE, selgus et see reklaamib heategevuslikku üritust, mille käigus kogutakse raha leukeemiahaigete laste jaoks. Idee on siis selles, et lased enda juuksed maha või lased neid värvida . küsisin siis tookord Jaanika käest et kas võtame ka osa ja ta oli täitsa nõus. Rääksime oma ideet ka Mattile, kes läks täitsa pöördesse ja lubas meid maha lüüa kui selle teoks teeme:P Kõige lähemal meile toimus see üritus laupäeval Warwickus. Sõitsimegi siis laupäeva hommikul Warwickusse, meiega liitusid ka Anti ja Mari. Ürius toimus sealses kõige suuremas kabanduskeskuses, kus oli siis üles seatud väike lava, millel tegutsesid juuksurid. Läksime panime siis ennastki järjekorda kirja. Ei läinud kaua kui mind juba lava peale käsutati ja varsti liitus seal minuga ka Jaanika. Istusime kõrvuti toolidel ning vaatasime inimeste reaktsioone, samal ajal kui meil juukseid maha aeti. Korraldajad olid väga rahul ja kõik tädikesed tahtsid meiega pärast rääkida ja kiita meie julgust. Kogu tegevust jäädvustas Anti ka fotokaga, nii et saan ka pildid sellest üles laadida:P Varsti ilmus kohale ka kohaliku lehe ajakirjanik, kes muidugi mõista korraldajate poolt meie juurde juhatati. Noormees tegi meist mõned pildid ning pani ka kirja mõned meie andmed ja vastused. Täna ilmus see leht ja meie pilt oli seal täitsa sees, nüüd olen siis ka lõpuks kuulus:P

Samal õhtul läksime Jaanika, Lauri ja Martiniga linna, et osa võtta seal toimuvst õuna ja viinamarja festivalist. Linna peatänav oli autodele suletud ning tänavatele olid püsti pandud erinevad toiduüügiputkad, inimesed lällasid tänavatel niisama ja msikit põnevat ei tundunudki toimuvat. Läksime siis hoopis jõeäärde istuma ja jutustama, pool 8 nägime 10 min ilutulestikku. Kella 10ne paiku läksime tagasi kesklinna, kus nüüd igas pbis esines keegi ja isegi keset peatänavat oli lava püsti ning noor bänd andis endast kõik. Lõpuks läksimegi pubisse Centrum, kus olime varem ka tantsimas käinud, kuid nüüd oli avatud seal rohkem ruumi ning tagaaias esines rekkakastis ka bänd. Koju jõudsime sellelt ürituselt kell pool 3.

Pühapäeval tegin silmad lahti alles pool 1 päeval. Kella 3 paiku võtsime Anti ja Mari auto peale ning läksime siinset kõige kõrgemat punkti vallutama...jälllllleee:P seekord leitsime õige jalutusraja üles ning jalutasime mööda seda kuni saime. Tegime üleal ringi peale, kuigi kahjuks vaadet väga palju natida ei saanud sest tihe seenevihm rikkus selle. Lõpuks leitsime koha kust Grahami jutu järgi oleksime pidanud saama üles ronida kuid meile tundus liiiga võimatu, mõtlesime seal tükk aega kuidas sealt päris tippu ikka saada. Lõpuks pidime alla andma ja lihtsalt tagasi jalutama hakkama, see oli ka tark tegu sest vihma hakkas jälle sadama ja nüüd juba tihedamalt ning kivid muutusid järjest libedamaks.

Ilusat naistepäeva kõigile!!!