29. märts 2010

Hommikust:)

Eelmine kord jäi siis jutt pooleni siis kui olime teel linna Tathra. Sinna me ka jõudsime, kuid otsustasime veel edasi sõita sest väljas oli piisavalt valge veel. Lõpuks jõudsime linna Merimbula, kus leidsime väga ilusa surfiranna ja olime jube õnnelikud, et seal nii hea suur parklagi oli. Tundsimegi seal end juba mõnusasti: lugesin raamatut ja jälgisin Kaidi surfamist ning tegin natuke ka õmblemitööd. Peale meres sulistamist hiilis Kaidi lähedal asuvasse karavanparki duššialla ja tagasitulles teatas et selles parklas ööbimine on öösel keelatud...oehh olime tähtsa märgi enne tähelepanuta jätnud. no mis seal siis ikka sõitsime samas linnas järgmisse parklasse, kus me ei suutnud ühtegi keelavat märki õnneks tuvastada, nautisime seal teiselpool lahte asuvaid linnatulesid, tegime voodi ära ja uinusime. Järgmisel hommikul läksime tagasi sinna surfirada et hommikust süüa. Mida lõunapoole sõita seda jahedamaks muutub õhk ja seda jäisemaks vesi, mistõttu ei olnud meil kummagi väga soovi sinna vette ronida.

Laupäeval siis sõitsime muudkui edasi, pikema peatuse tegime linnakeses Lakes Entrance, kus ma viibisin ka novembrikuus kui põhjapoole Jaanikaga liikusime. Puhkasime seal pikast sõidust ja tegime suuri otsuseid mida oma rännakutel veel ette tahame võtta. Edasi liikusime Wellingtoni järve äärde. see oli väga armas järve äärne puhkeala, kus ööbisid ka kaks vanapaarikest oma karavanidega. Olime enne sinna sõitu poest ostnud paar känguruliha tükki ja aedvilju ning lootsime et seal on grill olemas. Sinnajõudes aga ei näinud me grilli kuskil ja juba mõtlesime kuhu ööseks seda liha panna et see halvaks ei läheks ja et metsloomad seda ründama ei tuleks:P Läksime ümbrust uudistama ja leidsime grilli katusealusest, mis esmamuljel tundus mahajäetud maja. Nimelt siin on enamus piknikukohtades elektrigrillid, et inimesed tuld ei teeks. Olime hüppersupper õnnelikud oma avastuse üle ja hakkasime rõõmuga kokkakama. Grillisime känguru liha koos sibula, suvikõrvitsa ja ubadega....mmmm väga maitsev tuli igatahes:D olin varem ainult kängurust tehtud vorsti söönud nii et liha söömine oli esmakordne, üllatuseks oli liha palju maitsvam, meenutas natuke maksamaitset. Peale söömist jalutasime veits ringi aga kuna oli juba väga kottpime siis väga kaugele ei tahtnud minna, siis mängisime natuke ka kaarte ja vajusime jälle unemaailma.

Pühapäeva hommikul peale hommikusööki asusime teele Philippe saare poole. Seal külastasime farmi, kus sai tavalisi koduloomi imetleda ja nägime isegi kuidas demonstreeriti lehmalüpsmist...oehh selle koha jaoks olin ma liiga maalaps ja miski seal väga ei erutanud mind, kuidagi väga mage oli see. Edasi liikusime koaalasid vaatama, kuid ka see oli minu jaoks liiga mage sest suure ala peal oli ainult mõned koaalad ja needki magasid kuskil hästi kõrgel puu otsas ning teistest seal olevatest loomadest suutsime tabada ainult wallabiisid. Edasi liikusime sealt hülgeid vaatama, väemalt me lootsime et näeme neid, kuid ka neid ei õnnestunud mul näha aga vähemalt selle eest nägime esimesi pingviine, kes ei olnud tol päeval merre jahile läinud ja konutasid oma urgude ees. Ja siis oligi aeg minna pingviinide paraadile, olime seal juba varakult ja pidime tunnikese ootama enne kui üldse randa lasti. Ja muiudgi hakkas väljas järjest rohkem vihma sadama nii et kui lõpuks oli aeg minna sinna randa pingviine ootama, olid pingid läbimärjad ja vihma muudkui kallas. Lõpuks siiski pingviinid jõudsid randa ja hakkasid väikeste seltskondade kaupa üle rannaliiva oma urgudesse ronima. Pean muidugi seletuseks lisama et need ei olnud need suured lõunapooluse pingviinid mida oleme harjunud telekast nägema vaid väikesed pingviinid, kes kõigest 20-30 cm pikad ja kaaluvad ~1 kilo. Nad tulevad igalõhtul peale päikeseloojangut merest kampade viisi välja ja liiguvad oma urgudesse. Neid oli päris põnev vaadata aga kahjuks rikkus selle kogemuse vihmane ja külm ilm. Kui rannast tagasi autoparkla poole liikusime kõndisid pingviinid kohe meie kõnnitee kõrval urgude poole, nii et sealt sai neid palju lähemalt imetleda. Autoni jõudes olime läbimärjad ja -külmunud mõtlesime juba hirmuga kuidas selle öö autos vastu peame. Parkisime auto ühte ranna parklase, mille olime päeval selleks välja valinud ning panime kuivad ja soojad riided selga, ronisime tekkide alla ja suureks üllatuseks saime hommikul tüdeda et ei olnud öösel midagi nii külm, täiesti meeldivalt soe oli. Päev Philippe saarel oli möödas ja kahjuks pean ütlema et see ei olnud pooltki nii põnev kui olin lootnud, nimelt oli mulle mitu inimest kinnitanud et seal on mega ilus ja lahe jne ning ehk seetõttu olid ka mu lootused väga suured, aga eest leidsime ainult ühe suure turistidele mõeldud saarekese, kus iga liigutus maksis ja mitte vähe.

Täna hommikul siis sõitsime sealt saare pealt ära ning oleme hetkel mõnekümne kilomeetri kaugusel Melbourneist, linnakesest kus veetsin oma esimese nädala siin maal. Õnneks on meil lootust seal paar ööd jälle tubastes tingimustes veeta ja sooja dušši all käia:P Ja kui kõik läheb plaanide järgi siis neljapäeval liigume Tasmaaniasse, eks paistab kuidas see välja kukub.