Laupäev, 28.11.2009

Juba ongi nädal läbi, ja meid on ootamas vaba pühapäev:P tööga mul hetkel muret ei ole, olime nüüd alates kolmapäevast kuni tänaseni ilusti tööl ja tundub et nad vajavad meid ka edaspidi, mis on hea uudis sest siis me ei pea raha pärast muretsema. Tööpäevad on küllaltki rasked olnud, igal hommikul kell 5 üles ja kella 6ks tööle. Ülesanneteks on siis vastavalt vajadusele kas ploomide ja aprikooside korjamine, õunte ja pirnide harvendamine või tomatitelt kasvude ära võtmine ja traatimine. Just neid tomatite töid saime eile teha, põllud on suured ja seetõttu ka kükitamist palju, saime korraliku trenni jalgadele, täna oli kõigil kükitamine vastumeelne:P üldjuhul kui tööd jätkub kestavad tööpäevad kuuest kella neljani aga kui kiireloomulisi töid ei olnud siis saime kell 2.30 vabaks ja täna tegime eriti lühidalt ehk siis lõpetasime juba kell 12 aga see oli megahea, sest väljas oli eriti kuum ja väga raske oli tööd teha. Kuumuse põhjus selgus peale tööpäeva lõppu, nimelt müristab meil siin juba tunde ja saime isegi korraliku vihma. Õhtud on meil siin aga tänu töörabamisele eriti vaiksed olnud, kukume vaikselt ükshaaval juba kella 7-8 ajal magama.

Tööandjaks on meil siis üks perefirma, omanik koos siis oma pojaga on seal need bossid. Omanikuks selline ma julgeks arvata 60ndates mees, kes siis teeb meiega koos koguaeg tööd, eks ta veits kontrollib nii ka meie tööd kuigi ta ise eitab seda ja ütleb et ta lihtsalt armastab seda tööd ja on seda juba 46 aastat teinud. Mehel nimeks Alan (siin kohal võivad nüüd need naerda kes naljale pihta savad, usun et Heleen saab kindlasti:D), ta on väga tore meesterahvas ning tahab jutustada pidevalt nii et tema on see kes minu inglise keele oskuse siin ilusti korras hoiab ja arendab. Millegi pärast meeldib talle just minuga jutustada ja terve selle nädala tikkus ikka minu juurde tööle et siis saaks lobiseda, oleme temaga juba igasugustel teemadel jutustanud, alustades Eestit puudutavatest lihtsamatest asjadest kuni ajaloo ja poliitikani välja, samuti meeldib talle mu erialast rääkida ja töödest, mis olen Eestis teinud ning suur lemmik teema on meil Tasmaania sest ütlesin esimestel päevadel et kogun hetkel raha et saaksin sinna sõita, aga tema just käis seal kuu aega tagasi ja seetõttu on nii vaimustuses ning seletab mulle igapäev mida kõike ma pean seal vaatama minema ja kus tema käis, lubas mulle isegi mingi marsruudi paika panna:P

Teiseks bossik on siis tema poeg Scott, kes on nii julgen pakkuda hilistes 30ndates. Tema on siis see, kes käib ja kontrollib kas kõik teevad seda mida vaja ning teeb ka ise mingeid kindlaid töid ning tema on see kes meile ka tsekke kord nädalas välja kirjutab. Täna oligi meil palgapäev, saime kolme päeva eest tseki, sest laupäev arvestatakse uute nädalasse. Tsekid saime kätte aga rahaks neid vahetada ei olnud meil kuskil sest pangad kõik nv kinniL

Linnas oleme nüüd otsustanud käia ainult kaks korda nädalas nii et netis hakkan ka seetõttu olema ainult kord nädala sees ja siis arvatavasti laupäeval. Eks paistab kaua me siin mäkis täna vastu peame, teised tegid küll enne linnatulekut väikse uinaku kuid ma ei hakanud end sellega õrritama, küll ma öösel magan ja terve homne päev ka selleks:P

Söögi suhtes ei saa ka nuriseda, Liina on meil väga hea kokk ja ka mina aitan teda kui ta lubab:D töö juures saame kõrimaani aprikoose ja ploome süüa ning enne koju tulekut oleme pakkimise juurest ka väljapraagitud endale kahmanud nii et kodus ka koguaeg värsked asjad laua peal. Kuigi ma siin vahepeal ei suutnud küll neid enam süüa, sest lihtsalt nii kurguauguni sisse aetud, eriti kui päeval neid korjanud oled, korjamise ajal koguaeg suu käib sest need mis rohkem valmis nagunii müüki ei lähe ja need võib vabalt suhu pista. Puudust tundsime ainult tomatist ja kurgist sest tomatite hooaeg ei ole veel alanud ja töö juurest neid veel ei saa, aga täna käisime poes ja varusime ka neid.

Aga päike on siin ikka megatugev ja määrin mis ma määrin ennast hommikul paksult SPF30 kokku, õhtul koju tulles olen ikkagi tulipunane nagu vähk. Tööl peavad meil suhteliselt pikad riided olema nii et päikest saavad ainult nägu, õlad ja käed. Tahakski kaltsukast endale mingit pikkade käistega pluusi osta ning mütsi, sest õlad ja nägu ei pea mul enam nii kaua vastu aga täna oli kaltsukas kinni ja ei tea millal me nädala sees sinna jõuame. Boss Alangi naeris täna mulle et nonäe sa võtad kojuminnes ikka korraliku Queenslandi päevituse kaasa:P ei taha teada milline ma paari kuu pärast välja näen kui ma juba praegu nagu peet olen:P Eile kui tomateid tegime tööl, ei mõelnud ma muidugi sellele et kui kummardan siis selg läheb paljaks, koju tulles oli korralik punane triip selja peal:P Aga muidu on täitsa meeldiv väljas töötada ja ümbrust nautida, ma üritan täna ka mõned pildid farmist üles panna, ma täna veits klõpsutasin siis kui puude juurde sõitsime.

Aga ongi vist kõik jälle selleks korraks, hetkel ei meenu rohkem midagi.

Heihei, jälle uus nädal käimas. Esmaspäeval ja teisipäeval olime Liinaga tublid ja käisime mööda farme ning küsisime tööd, kahjuks aga oli kõigil sama vastus, sry aga meil ei ole teile midagi, meil juba on piisavalt töölisi jne. Tööotsimisega tegelesime siis hommikuti või õigemini lõunapaiku, sest siin on hea rahulik hommikuti põõnata:P Peale lõunad veetsime raamatuid lugedes, telekat vaadates ja kokates:P pühapäeva õhtul kui koju jõudisme ootas meid maja ukse juures suuuuur ämblik, see oli liiga jube et olla tõsi.

Teisipäeval ei olnud päeval midagi muud teha nii et hakkasin kokkama, saime Erle käest suvikõrvitsa moodi asju, nii et sain neid teha muna ja jahuga nagu koduski. kõrvitsad ei näe küll siin sellsied välja nagu kodus aga täitsa õnnestus neidki ni lõigata et sai praadida. suureks üllatuseks kadusid need pärast nagu soesai, isegi Liina kes väitsis et tema kõrvitsalisi ei söö , sõi neid kahe suu poolega:D

Täna hommikul magasime Liinaga magusat und, Jaanika lahkus enne 6 tööle. äkki hakkas mingi asin pinisema mul kõrva ääres, mõtlesin et krt Jaanika jättis tel koju aga miks see heliseb minu kõrva ääres. lõpuks ajasin end üles ja ups see oli minu telefon hoopis:S jäin veits hiljaks vatsuvõtmisega ja mõtlesin et damn magasin nüüd tööpakkumise maha, vt kella ja see oli alles 6, seega ei saanud see keegimuu olla kui Jaanika ja mul oli õigus, natuke hiljem helistas ta uuesti ja ütles et tulgu me kohe tööle et ülemused tahavad meid täna ja kohe tööle. ajasime end kilgete saatel voodist välja ja ruttu tööriiided selga, just seda tel kõnet olime ju oodanud:D kui aga kohale hakkasime sõitma ei olnud me enam väga kindlad kas oskame sinna minna, käisime küll eelmine nädal seal ühel päeval aga siis oli Jaanika autot juhtinud:P tänu Liina mälule, minu mälust polnud mingit kasu, jõudsime lõpuks kohale, siis selgus aga et enne pool 8 me nagunii tööle ei sa hakata sest ülemus tuli kell 7 hommikust sööma ja peale seda alles viis meid õigele põllul. alustasime ploomidekorjamisega ja siis hakkasime pirne ja õunu harvendama ehk siis puudeotsast korjasime ära koledad ja liiga väiksed viljad et suuremad saaks kasvada. väikseste pausidega vahepeal rabasime kella 4ni, ja mõtlesime et saame veel tund kaks rabada kui äkki tuli ülemus põllule ja karjus et aitab küll tänaseks, homme jälllle:D nii meil siis lõppeski tänane tööpäev rõõmsalt sest temae et homme saame jälle seal töötada.

aa muideks esmaspäeval saime tseki eelmise nädala tööpäeva kohta, ja see oli väga rõõmustav sest summa mis seisis tsekil oli 114 dollarit ja nats peale, eestirahasse arvestage ise, kurss kuskil 9.7 või nii umbes, nii et pole paha:D

nii saigi jälle paaripäeva tegemised räägitud, mõne päeva pärast annan jälle märku, seniks olge tublid.

Tervitused

Kohe tunda et enam ei ole me parasvöötmes, kui Melbourneis oli ilm olnud suhteliselt sarnane Eesti kuumale suvele siis siin on see absoluutselt midagi muud. Stanthorpe linn, mille lähedal me pesitseme on Queensandi kõige külmem linn (selgus netist lugedes), tunda seda siin siiski ei ole. Päeval on kuuma 40 kraadi ligidale ja õhtul natuke alla 30 kraadi. Päike loojub siin tõesliselt vara, juba natuke peale 7 on väljas kottpime. Õhk on väga niiske mistõttu nahk on koguaeg märg, ükspuha kas oled toas või väljas, higi voolab ojadena koguaeg. Liina luges täna netist et Stanthorpe asub 970 m kõrgemal merepinnast, nii et oleme lausa mäeotsas:D ümberringi on maastik mägine aga kuiv.

Vahepealsetest südmustest siis lühidalt: ega tegelt väga midagi huvtavat juhtunud olegi. Jaanika käis laupäeval ja pühapäeval tööl, samal ajal kui meie Liinaga hambadlaiali kodus magasime. Reedel käisime Stanthorpe linnas pesu pesemas, süüa ostmas ning Mcdonaldsis netis istumas:P Laupäeval käisime Liinaga linnas kuulutusi jahtimas ning lootsime et saame tööbüroost infi aga kuna oli puhkepäev siis olid nad kinni. Otsisime kuulutusi ka netist aga ei midagi, siinkandis käivad kõik tööd selle tööbüroo kaudu ja peab lihtsalt vist kannatlik olema, kuigi plaanime ikka hakata ka ise farmistfarmi käima ja tööd küsima. Aga eks paistab kuidas see välja kukub, sest igaltpoolt korrutatakse et hooaeg alles algab ja ei ole väga midagi teha kuskil hetkel. Farm kus esimesel päeval tööl käisime lubas ka ikka teada anda kui tööd rohkem on aga see võib juhtuda alles paari nädala pärast. Suht igav on siin passida, tahaks juba tegutseda ja tööd rabada. Kui raha oleks siis käiks ringi ja külastakse vaatamisväärsusi ja läheks ookeani äärde aga hetkel need kõigest unistused. Meil juba tere nimekiri mida kõike tahame teha kui kunagi palka hakkame saama, seni tuleb lakke vahtida ja higistada:P

Täna siis pühapäev, otsustasime hommikul et teeme väikse grillika meie juures. Kombineerisime riisist, porgandist, munast ja vorstist väikse salati ning panime kanakoivad marinaadi, nii et ei pidanudki midagi ostma minema ekstra. Erle tuli meile kell pool 6 ja tõi kaasa känguruvorsti ja arbuusi. Panimegi siis grilli üles ja tegime neljakesi väikse soolaleiva grillipeo, taustaks kõlamas eesti keelsed Jaanipäeva laulud:D sest ausalt ka on meil siin rohkem Jaanipäeva tunne, ei mingi jõulutunnet. Känguru vorstid olid huvitava maitsega, välja nägid väga tumedad nagu uluki liha, maitsele võrdlust ei leidnud, see võtab veel harjumist. Lauale oli meil õnneks panna ka veel tükike musta leiba või no õigemini peenleiba, mida Jaanika Melbourneist kaasa ostis. Kõhud täis otsustasid tööinimesed voodisse minna ning meie Liinaga Mcdonaldsisse et saaks veits kodustega rääkida. Seda õnne jäi kahjuks üürikeseks sest nett siin on selline eakindel asi et jube lihtsalt. Võib lausa lolliks end vihastada kui see mingil hetkel ära kaob ja enam tagasi ei taha tulla.

Känguru versus kana

eestlastele kohaselt ei tohi laualt puududa must leib:P

Reede 20.11.2009

Pika ootamise peale jõudis kohale puksiir kes vedas meid 25 km kaugusele väiksesse linnakesse Tumbarumba (lahe nimi eks:P). Mehhaanik lubas asja uurida ja meile paar tundi hiljem diagnoosi öelda. Uudised ei olnud head, nimelt olid mingid juhtmed mootori juures ja all läbipõlenud ning ta ei teadnud kas nende asendamine auto käima paneb. Pidime seega ööseks jääma sest kell oli 5 ning remondimehel tööpäev läbi. Mõtlesime et laristame ja üürisime karavanpargist endale karavani. See oli päris suur ja ruumikas, kokku oleks sinna 5 inimst mahtunud magama, meil oli ka nüüd oma köök. Otsustasimegi siis tuju tõstmiseks pannkooke küpsetada. Sõime ülemitem päeva korralikult õhtust ja vaatasime telekat. Huvitavaks osutus seal öösel see, et toas läks nii külmaks et teki all pidin hambaid klõbistama:S

Hommikul tujjasime linnapeal ringi ning lõunapaiku otsustasime auto asja uurima minna, kuid midagi head me sealt ei kuulnud. Juhtmete asendamine ei pannud autot käima, asi oli tõsisem, Jaanika Volvol oli kompuuter tuksis:S parandamise hinnaks ennustas mehhaanik vähemalt 2000 dollarit ning see võtaks nädala aega vähemalt. Olime nutu äärel, mida teha???

Pika arutamise peale otsustasime hetkel Volvo maha kanda ning endale uue auto muretseda sest see oleks odavam kui Volvo parandamine ning me saaks siit juba varsti minema. Rääkisime mehaanikuga ning ta lubas aidata meil uut autot vaadata ning lubas ka Volvo oma territooriumile jätta. Ootasime siis õhinaga mis pakkumisi meile tehakse ning käisime kohalikus raamatukogus neti et ka ise pakkumisi otsida...kuid ei midagiL otsustasime siis järgmisel hommikul varakult lähimasse suuremasse linna Wagga Wagga hääletada (see linn asus meist ~100 km kaugusel. Algul otsustasime ka et võtame tähtsamad asjad kaasa et kui autot Wagga Waggast ei leia siis läheme bussiga Queenslandi kuid kui pakkima hakkasime selgus et meil neid asju ikka liiga palju ja ei suudaks neid elusees kuskile vedada:P seega oli kindel et kas ostame auto või rendime selle aga minema peame siit saama ruttu ja kõikide oma asjadega.

See öö me enam ei raatsinud voodi peale raha raisata ning magasime mehaaniku territooriumil telgis Volvo lähedal. Öö oli vägaväga külm ja paarikümne meetri kauguselt mööduvad rekad ei teinud seda ööd just helgemaks.

Kolmapäeva hommikul tuli meie armas mehaanik meie juurde lausa kepseldes uudisega et leidis meile auto, hind oli küll veits liiga krõbe kuid tundus et masin on ok ning otsustasime mehaanikut usaldada ning Wagga Waggasse mitte minna. Lõuna paiku jõudis meie uus autoke kohale, Holden Commodore. Väidetavat pidi auto olema 2000 aasta mudel kuid nägi vanem välja, arvatavasti just sellepärast et seda ei oldud üldse korras hoitud, meeste tööauto, seega täiega ära lagastatud. Aga no mis seal ikka, eks peame ise korda tegema. Lasime paar asja autol korda teha ning ka paagi kütust täis panna ning tehing tehtud oligi. Asusime lõpuks ometi jälle teele, vahepeal oli Jaanika sugulane Liina juba Wagga Waggasse bussiga sõitnud nii et võtsime tema sealt peale ning asusime üle 1000 km pikkuslee teekonnale. Kuna meid oli kolm autojuhti ja Jaanika tahtis kindlasti järgmise päeva hommikul kohal olla, sõitisime litsalt kordamööda kuni kohale jõudsime. Kohalejõudmis kellaajaks oli järgmisel hommikul pool 5:P sihtpunktiks oli meil siis Jaanika sõbranna ja tolle mehe kodu. Saime seal endale tööriided selgaaetud ning seatsime sammud farmi kus Jaanika ka eelmisel suvel töötas, teadsime et tema saab seal tööd aga kas ka meie Liinaga, seda me ei teadnud. Aga keegi meid sealt ära ajama ei hakanud nii et asusime tööle, korjasime aprikoose ja ploome. Tööpäev kestis 6st kella kaheni, selle seas oli ka kaks poole tunnist pausi. Aga kui tööpäev läbi siis midagi head meid ei oodanud, nimelt ütles boss et Jaanikal on töö olemas kuid minule ja Liinale tal siiski hetkel tööd ei ole kuid lubas Jaanika kaudu meile teada anda kui peaks tekkima midagi. Tänase päeva palga pärast peame ainult paberid täitma ja saame vähemalt sellegi. Nukralt asusime linna, et seal end töötuks kirja panna, lootuses et kui mõnes lähedal asuvas farmis tööd tekib saame ka meie Liinaga raha teenima hakata. Järgmiseks mureks oli meil elukoht, sest ei tahtnud Jaanika sõbrantsi kodus tüliks olla, sest seal elab ka tema mehe pere. Seal samas kus tööotsijaks end kirja panime saime infi ka elukohtade kohta. Tuli välja et seal samas sõbrantsi maja lähedal on saadaval kolme kohaline tuba. Leppisime omanikuga ülevaatuse kokku ja jooksime sinna. Tegemist oli ridaelamu moodi majaga, kus siis üks boks on nagu ühetoaline korter: voodid, kraanikauss, laud ja oma vannituba vetsuga, kokkama peab ainult ühisköögis. Omanik ei tahtnud bondi ning leppis isegi sellega et me talle kohe nädala üüriraha ei anna – ideaaalne:D vaatama sellele et rahaliselt meil kellegil enam hiilata ei ole ja meist kahel ei ole tööd, otsustasime selle pakkumise vastu võtta. Jeeeeee vähemalt oma kodu on meil nüüd, jääme lootma et ka tööd saame varsti:S Kahjuks uues kodus ei ole meil netti ning telefonilevi ei ole ka kiita kuid õnneks on 15 km kaugusel asuvas linnas Mcdonalds ning Jaanika sõbrantsil, kes meie lähedal elab on ka nett nii et kuidagi vast ikka vahel netti saab:D

Ja lõpuks ometi nägin oma silmaga kängurusid. Kui neljapäevahommikul farmi tööle sõitsime siis hüppas terve perekond meile auto ette ning õhtul kui oma uute koju läksime olid nad jälle suhteliselt meie maja lähedalJ

Esimene öö nüüd uues kodus möödas ja täna öösel magasin tõeliselt hästi, hommikul jõime kohvi ning sõime Austraalia tatraputru ja vaatasime uudiseid...mõnus on kui on kodu:D

Oehh vot selline on minu Austraalia seiklus siiani välja näinud – never say never. Vähemalt nüüd kui olen koos lahedate eestlastega on koduigatsus veits väiksem ja elu on lõbusam.

Esmaspäev 16.11.2009

Reedel siis võtsin õhtul kell 10 vastu otsuse minna koos teise Eesti neiuga Queenslandi. Tal on auto, seega leppisime kokku, et jagame kütuseraha ära ja oleme tasa. Laupäeva hommikul saatis ta mulle sõnumi, et tal on auto kesklukuga jama, mis tõttu väljasõit hilineb. Saime kokku kell 1 ning käisime koos läbi Vene poodidest, kus on müügil sellised kaubad mida me ka Eestis saame osta. Jaanika varus endale musta leiba ja tatart. Võtsin siis isegi kilo tatart et ehk kui kunagi kuhugi kohale jõuame, oleks vähemalt midagi head süüa teha. Ostsin ka ühe pätsi saia, hapukurki ning tüki Doktori vorsti. Kokku läks see mulle maksma täpselt 200 krooni:S sisseostud tehtud läksime Jaanika sõbra jurde, kes lubas auto kesklukuga midagi peale hakata. Leidsin end 50ndates mehe juurest, kes vaatas golfi ning jõi viskit ning ei tahtnud enne tegutsema hakata kui klaas tühi. Aga kui tööle asus tegi nii, et kesklukk töötas edaspidi ainult tagumistel ustel ning me saime võtmega eest sisse. Siis pidime veel kiirelt läbi hüppama veel ühe sõbra juurest , keda Jaanika ei ole kaua aega näinud ja püüdsime leida poodi kus müüakse magamiskotte, sest mul ju ei ole seda kuid oleks nüüd vaja. Poodi me ei leidnud nii, et asusime selleta teele, kell oli vahepeal saanud märkamatult juba 5. otsustasime sõita ookeani äärde, et siis järgmise hommikul külastada karstikoopaid seal lähedal. Kui me ookanini jõudsime oli juba pimedaks läinud ning pidime ruttu leidma endale koha kus telk üles panna. Õnneks on siin Austraalias väga paljudes kohtades valgustatud ja paberiga varustatud vetsud, arvatavasti sellepärast et metsa all käimine võib osutuda eluohtlikuks. Panime telgi püsti ning üritasime jagada kahekesi ühte madratsit ja magamiskotti. Hommikul avastasime end kriketiväljakul mida üks vanamees oli tulnud kastma:P panime asjad kokku ning asusime koobaste poole teele.

Koopad olid võimsad, olen midagi sarnast ka Slovakkias külastanud aga see siin oli palju väiksem ja pm pidi sees kummargil käima, kuid kogu ilu oli ainult mõnekümne cm kaugusel.õnneks sai seal sees ka pilte teha nii et kui kunagi korralikult netti saan siis üritan need üles panna. Huvitavaks tegi selle koopakäigu veel see et meie rühmas oli üks suuuuuur hindu perekond, mis koosnes vanaemadest ja nende lastest ja lastelastest, väiksemad olid alles imikud.

Koobastest edasi asusime teele koha poole nimega Griffith, seal on Jaanika sugulane Liina, kes tahtis meiega sellel teekonnal ühineda. Kogemata sattusime oma teega mägedesse, mis oli ülimalt lahe, mina olin roolis nii et sain korralikult käänulisi teid mööda sõita, ise harjudes alles vastupidise liiklusega. U kujulised kurvid olid üksteise otsas nii et päris huvitav oli sõita. Mäe aheliku kõrgeima tipu otsas saime isegi lund katsuda, mis ei olnud seal veel täielikult sulanud. Just nende mägede otsas on Austraalia talvel korralik lumi maas ning seal asuvad suured võimsad suusakeskused.

Mägedest lõpuks lahti saanud kihutasime tuhatnelja Griffithi poole, teadsime et see on ilgelt kaugel ja kell oli juba päris palju. Mingil hetkel aga avastasime, et ühtegi silti sinna kuhu tahtsime jõuda einäe ning tee muutus järjest väiksemaks ning suundus taas mägede poole. Tundus, et olime kuskile ringteel vale otsuse vastu võtnud kuid otsustasime seni liikuda edasi kuni mõni silt ette tuleb. Lõpuks jõudsime ühte risti kus oli kohaviit, otsisisme selle koha kaarti pealt üles ja oi oi kui mööda me olime omadega pannud. Otsustasime selle koha suunas liikuda sest tundus et seda teed pidi peaksime taas õige tee peale saama. See valitud tee osutus kruusateeks, sellist ma ei olnudki siin veel näinud, igalpool oli olnud asfaltteed kihutasime mööda kruusateed ning lootsime et see viib kuskile välja, vahepeal panime tähele et meil ei ole telefoni levi absoluutselt, see oli hirmutav. Ning siis see juhtuski, üks hetk auto lihtsalt keeldus edasi liikumast, olime ei tea kus pärapõrgus, telefonidel ei ole levi ning majad olid ei tea kui kaugel. Otsustasime tuldud teed tagasi jalutada sest olime kuskil siiski majadest möödunud. Väljas oli juba päris hämar sest päike oli peaaegu loojunud, kell oli 20.15. Kõndisime pool tundi enne kui tulukest nägime aga maja ei olnud tee ääres ning aed oli tee juures lukus. Aias oli kolm suurt valget kohra ning kitsekari. Koerad tundusid väga kurjad ja jubedad, üritasime kõvasti karjuda lootes et majas keegi kuuleb aga ei midagi. Otsustasime edasi liikuda, väljas oli juba päris pime ja järjest pimedamaks läks, olime kuskil metsade vahel. Siinsed linnud teevad väga jubedaid hääli ning kartsime et mõni metsloom võib kuskilt välja hüpata. Igaksjuhuks laulime ja tegime igasuguseid hääli kui kõndisime, et neid eemale peletada. Olime nüüd juba tunnikese liikunud kui lõpuks jõudsime majani kus Jaanika enne möödasõites oli autot näinud. Maja oli pime, tundus et kedgi ei ole kodus kuigi auto oli tõesti õue peal. Läksime maja ust otsima, kottpimedas tundus see tõeline loss, verandad ja klaasist uksed. Lõpuks keegi sees kuulis meid ja pani tuled põlema, tegemsit oli 30ndates paariga, kes olid just jõudnud tagasi oma puhkuselt ning üritasid magada (kell oli 21.15). õnneks olid nad väga lahked ja sõbralikud ning kutsusid naise venna kohale, kes pidi hea mehhaanik olema. Mehed võtsid meid oma kastiauto kasti::P seisime seal peal püsti ning sõitsime oma auto poole. Tundus et oleme päästetud, kuid mehed ei suutnud kohale jõudes autole midagi head teha. Nad panid diagnoosi et arvatavasti on viga kütusepumbas, otsustasime, et ööbime nende juures ning hommikul läheme vaatame valges uuesti, mis seal viga võib olla. Meid pandi magama uhkesse tuppa, kõik oli tegelikult selles majas uhke ja nagu kuulsime pärineb see maja 19. sajandist nii et see on ka päris vana. Hommikul tuli Bridgiti (perenaise) vend James tagasi ning me saime taas teele asuda oma auto poole. Kuid jällegi ei suutnud mehed midagi head seal ära teha. Tulime tagasi majja ja siis nad helistasid ühele mehaanikule kes andis nõu mida teha, sõitsiem siis taaskord auto juurde ja proovisime seda, mehed said seekord kütusepumba tööle kui auto siiski ei käivitunud. Taaskord sõitsime majja tagasi ja nad helistasid jälle sellele mehhaanikule, jälle anti nõu ning seekord läksid mehed kahekesi auto juurde et seda järgi proovida. Meie õnnetuseks naasid nad lootusetute nägudega, ei olnud midagi mida nad oleks saanud tehaL Nüüd ei jääud muud üle kui lihtsalt lähimast remondikohast puksiir kohale tellida, see ei ole küll just siin odav lõbu aga muud enam üle ei jäänud. Puksiir tuleb tunni aja pärast seni istume me Jaanikaga siin majas ning viidame aega, mehe läksid oma farmitöid tegema. Bridget on väga kena naisterahavs ning tegi meile isegi lõunasöögi – pasta tuunikalaga. Nii ma siis istungi siin verandal, söön pastat, vaatan paariümne meetri kaugusel jalutavaid lehmi ning panen kirja viimaste päevade sündmusi.

Hei hei, annan kiirelt marku et elan veel. olen hetkel interneti kohvikus ja siin ikka liiga kallis minuti hind et pikalt raakida. asusime laupaeval teele, kulastasime karstikoopaid ja magesid ning puhapaeva ohtul eksisime paraporgus kus tel levi ei olnud ara ning loomulikult suri auto seal ara. heade inimeste abiga oleme hetkel linnas Tumbarumba (inimesed on siin taielikud tumbad:P) ning ootame et meie auto korda tehakse. pikemalt ja parema ulevaate oma seiklustest annan kunagi teisel korral, uskuge see tuleb ponev lugemine:D aga seniks olege tublid ja saage seal sellest gripist ule sest muud ma ei kuule kui et keegi on seal haige.

ooomygodenmarmelaaden, ärge mind nüüd maha lööge aga ma mõtlesin et seikleks veidi:P nimelt asun homme teele queenslandi poole:S kuna ma pole midagi kuulnud Adelaidi eest neiudest ja telefonis tundus see neiu päris lahe kes homme queenslandi poole teele asub siis otsustasin et ühinen temaga sest ta ütles et bensu peale läheks ainult mingi 600-700 krooni nägu ja ta tahab tee peal igasugu asju vaadaya ja ma lihtsalt ei suuda talle ei öelda:D ma ei saa öelda ei kui mulle midagi nii lahedat pakutakse:D Jaanika (see tüdruk kellega homme liitun) lubas minust korraliku backpackeri teha:D nii et kui mind enam netis ei näe siis ärge pahandage ja suhtleme sõnumite teel. olge tublid ja hoitke mulle pöiald:D

Reede ja 13

Heia,

Mina jälle siin:P väike ülevaade siis tänasest ilusast päevast, alustame siiski algusest. Eile kui hostelisse õhtul jõudsin sain jutule ühe uue tüdrukuga meie toast, ta on USAst ja nimi on Megan. Ta on hästi tore neiu nii et saime väga hästi jutule, ta on juulist peale
Austraalias ja 3 kuud oli Sydneys aga nüüd paari nädala pärast lendab koju. Tahtis enne koju minekut ka Melbournei näha. Kuna ta linna ei tunne siis pakkusin ennast kaasa, et saaks koos käia ja uudistada. Nii me siis läksimegi koos hommikul linna ning istusime turistidele mõeldud tasuta bussi peale, sõitsime Melbournei muuseumi juurde. Muuseum oli ülimalt lahe, Liisule j aOliverile oleks seal hullult meeldinud, sest lisaks linna ajaloole olid seal ka loodus- ja mind and body muuseum (midagi sarnast nagu meil ahhaaa näitustel). Asja tegi veel eriti heaks see et sain sinna tänu ISIC kaartile tasuta sisse:P Pärast läksime vanglamuuseumi, see oli siis 19. saj kasutatud vangla, kus hoiti ka Ned Kellyt kellest ka film tehtud. Enne vangla külastust tehti aga vahistamismaja tuur, kus siis võttis meid vastu üks mundris naine ning oli hästi tõsine ja käitus meiega nagu areteeritutega. Igale ühele anti leht kus oli peal nimi, mille eest vahistati jne. Siis see naine hakkaski huupi küsima nimesid ja kuritegusid ja siis pidi kaarti pealt lugema. Ühesõnaga mängiti läbi see vahistamise protseduur. Siis juhatas ta meid kongide juurde ning meid jaotati neisse ning pandi lukutaha, mingiks ajaks kustutati isegi tuled nagu öö oleks. Väga palju sai nalja ja hästi lahe oli. Siis läksime vangimuuseumi, kus siis sai vaadata konge ning giid rääkis igasugu asju seal toimunust ning Ned Kelly lugu ka. Üritan nendest kohtadest täna ka pildid panna üles.

Peale muuseume tulime hostelisse ja ma läksin natukeseks randa, võtsin päikest ja kastsin end ka meres märjaks. Vesi tundub siin päris külm aga küllap sellepärast et õhk on nii soe. Muideks eile kui läksin randa päikseseloojangut vaatama, oli seal selline torm ja nii külm, pidin poole tee peal ära külmuma, seega ei ole siin alati ilus:D päikeseloojang jäi ka nägemata sest pilved olid eesL

Aga siis veits ka tänasest võimaluste päevast, nendelt tüdrukutelt kellest eile rääkisin ei ole m aveel vastust saanud aga seal foorumis kirjutas üks neiu mulle et hakkab homme Queenslandi (idarannikule) poole liikuma ühte farmi aga tahab enne Canberrast võtta oma sugulase peale ja siis Sydneyst läbi minna. Idee tundus nii lahe olevat et mõttes juba pakkisin asju kuid kui helsitasin talle siis ta ütles et seal farmis kuhu ta läheb arvatavasti mina tööd ei saa sest ta oli oma sugulasele tööd küsinud ja öeldi et sajad inimesed ootavad ja ei saa. Tema saab ainult sellepärast et oli eelmine hooaeg ka seal tööl. Seega ma väga seda plaani edais ei julgenud mõelda sest oleksin siis jälle ju üksiL aga siis vasrti teatasid inglise tüdrukud et nad saavad arvatavasti Milduras tööd ühes farmis ja kui tahan ka tulla siis öelgu ainult. No aga ma ei saa ju öelda sest ei ole eesti neiudelt veel vastust saanud, oehh otsuseid vastu võtta on jube:P ühesõnaga lendas mulle kaela korraga kolm võimalust ja ma siiski loodan nendele Adelaides olevatele tüdrukutele, sest nad tahaks minna kuskile siia lähedale või Tasmaaniasse farmi ja minu arust oleks see väga lahe. Mudiugi tahaks minna ka Queenslandi aga ei taha seal üksi olla, vast jõuab sinna kunagi hiljem.

Nüüd ma aga istun hostelis ja üritan kohe nende eesti neiudega ühendust saada, sest siis teaksin mida tegema peaks edasi. Sorteerin kohe ka pildid ära ja panen mõned üles.

Kuulmiseni J

Neljapäev 12.11.2009

Terekest,

Jällegi on üks päev siin peaaegu õhtuks saanud. Arutasime täna just Jodie ja Daisyga et siin läheb aeg kiiremini kui kodus. Lühike ülevaade siis päevast.

Hommikul ärkasin jälle suht varakult ning kuna kõik teised magasid pagesin allakorrusele raamatut lugema ja siis netti tööd otsima. Valisin juba tööd välja ja hakkasin kaaskirju koostama kui tundsin et see ikka ei ole see mida tahan teha. Ma ei taha jääda siia miljonite autode, inimeste ja majade juurde, tahan loodust ja tahan vabadust, tahan näha kuidas vesi voolab ja kuidas kägurud hüppavad põllul jne:D nüüd võivad vist päris paljud te seast öelda „I told u so“, aga no näed mul jõudis ikka see alles siin kohale:P nii et siis kaaskirjade koostamise asemel postitasin orkutis foorumisse et olen Melbourneis aga tahan siit edasi liikuda ja kas keegi tahaks liituda. Ei läinud kaua kui sain ka vastuse, nimelt Adelaides on kaks eesti neiut, kes plaanivad auto muretseda ja kuskile poole liikuma hakata. Ma hommikul ei jõudnud neile vastata aga minu arust on see hea plaan. Lisaks sellele postitusele jõudsin juba enne eesti neiude kirja rääkida ka Jodie ja Daisyga sellest ja nad olid väga valmis ka mind enda seltskonda võtma, otsisimegi siis hommikul netist farmide kuulutusi ning kirjutasime mõned kirjad. Siis aga pidid nad ühele töö väljaõppele minema ja kutsusid mind kaasa. Töö pidi seisnema siis selles et käid majast majja ja räägid inimesi nõusse energiafirmat vahetama. Kohale jõudes aga selgus et oli hoopis pm sama töö aga peaks inimesi hoopis telefonifirmat meelitama vahetama. Istusime seal siis paar tundi kuni vaheajani ja ma kujutasin juba ette kui kehv ma selles töös oleks kui tüdrukud ütlesin et see ei sobi neile ka, seepärast otsustasimegi lahkuda. Aga nüüd ma olen targem interneti ühenduste kohapealt, mida seal koolitusel tutvustati:P vähemalt sain mingit kasugi:D

Ja pm ongi tänane päev räägitud, sest jõudsin koju ja kell on juba 5. Nüüd lähen söön midagi köögis ja siis kirjutan neile eesti neiudele vastu ja jään lootma et see on pääsetee siit:P ja siis jutustan mõningatega teist messenegeris ja pärastpoole jalutan poodi ning ehk isegi randa. Sest just rand oleks pidanud täna mu plaanides olema:P just pandi üles teade et täna on grillipidu, saab tasuta süüüüüüaaaa, nämmnämm

Olge siis tublid ja näeme varsti.

Heia,

Ülevaade siis tänasest päevast. Hommik algas hüvastijättudega, Erin, Deadrea ja Rachel lahkusid hostelist. Mina võtsin hommikul kätte ning surfasin netis nig otsisin tööagentuure, mõned ka leitsin. Märkisin need kaartil ära ning asusin teele, kuid kasu neist ikkagi ei olnud, ühes neist jagati mulle tarkust kuidas tööd leida ja tuli välja ikka et internetis:P

Samal ajal kui agentuure otsisin imetlesin linna ning otsisin akentelt tööpakkumisi. Oma rännakutega jõudsin Melbournei veemaailma juurde, ei suutnud ma muidugi niisama mööda kõndida vaid ostsin pileti ja uurisin siis seda maailma. Seal oli igasugu kalu ja veeelukaid, alustades krabidest lõpetades haide ning isegi pingviinidega:D ühel hetkel kui seal jalutasin kargas juure üks neiu ja küsis kas tahan et teeb minust pildi, mõte oli siis selles et mind pandi rohelise seina ette seisma ning pärast lisati taha pild nagu m aoleks vee all. Lasin pildid teha kuid välja ma neid ei ostnud, isegi ei julgenud vaadata kui palju need oleks maksnud:P

Veemaailmale ring peale tehtud asusin järgmist agentuuri otsima, mida ma lõpuks ei suutnudki leida aga rännakutsega olin jõududn juba päris kaugele ja jalad olid oi oi kui väsinud. Hüppasin siis turistide tasuta trammi peale, mis sõidab ringiratast kesklinnas. Trammi peal otsustasin et kuna Liisu kirjutas mulle et tahab pilte suurlinnast, siis peab ta ka need saama. Astusin trammi pealt maha ning seadsin sammud Eureka Skydeck 88 poole. See on maja 88 korusega, kus siis saab üles välja sõita ja linna 300 m kõrguselt imetleda. Välja näeb nagu klaasist pilvelõhkuja ikka:P lift liikus ülesse 9 m/s nii et läks ainult mõned sekundid et üles jõuda. Lift võnkus ainult imelikult, suht jube:P üleval aanes muidugi imeline vaade, panen need pildid ka fotki üles. Lisaks klaasitagant vaatamisele sai ka minna rõdule kus klaasi asemel oli siis võrk. Seal oli nii hea jahe tuul, nautisin seal tükk aega sedaJ samal korrusel oli maja külge tehtud selline seade et nagu klaaskast liikus majja sisse ja siis välja. Kui kast maja sees oli siis läksid inimesed sinna sisse ja siis liikus see majast väljapoole nii et inimesed said seal nagu päris õhus olla ja klaasi peal sestes alla tänavale vaadata. Minu jaoks tundus see juba liig ja lisaks maksis see pm samapalju kui sinna majja sissepääski, seega jätsin selle võimaluse kasutamata. Vaated imetletud asusin tagasi maa peale.

Kell oli päris palju nii et mõtlesin hostelisse naasta, kõik tundus täna juba hästi kulgevat aga siis ma rikkusin selle ilusa päeva astudes vale trammi peale:S nimelt vaatasin jaamas et see tramm läheb minu peatusesse aga sõitsin tunni ja kohele ei jõudnud, lõpuks oli lõpppeatus ja näe oli täpselt sama nimega nagu minu peatuski oleks pidanud olema ainult et kuskil kaugel kaugel tegelikkusest. Uurisin siis seal inimestelt kuidas tagsi saada. Pidin sma trammiga tagasi linna sõitma nii et see vale liigutus läks mulle 2,5 tundi maksma. Nüüd jõudsin hostelisse ja olen surmani väsinud. Aga toas pakib homne lahkuja oma asju nii et seal ei ole ka ruumi olla kuskil. Martiina lahkub home Cairnsi poole ja sealt edasi hakkab tööd otsima, korra oli isegi mõte et läheks temaga kaasa ja reisiks edasi aga siis mõtlesin et mul ikka siin veel mõned asjad nägemata ning oleks veel natuke siin edasi, vast tuleb veel keegi kellega liituda või siis leian siin tööd.

Ja saigi tänasest päevast ülevaade tehtud, valin kohe ka pildid välja mis netti panen ja laen need varsti üles ja siis saan teiega jututada ka veits:D pildid aadressil http://public.fotki.com/katukas178/

Great Ocean Road

Ja käidud seal saigi:) eile õhtul kui hostelisse jõudsin teatasid tüdrukud et nad olid vahepeal auto kinni meile pannud ja me läheme seitsmekesi. Selline arv tuli üllatusena sest pidime algselt kuuekesi minema aga oletasin et küllap siis mõni toakaaslane tahtis veel tulla. Üllatus oli hommikul suur kui meiega ühines hoopis üks ülimalt kena noormees:D ameeriklaste sõber. Läksime siis kõik hommikul pool 9 autole järele, kohapeal mees seletas seal pikalt ja tegi lepingu, mina kui ainuke seltskonnast kelle emakeel ei ole inglise keel olin vait kui sukk, sest poole jutu peal läks järg sassi:P Erin kirjutas lepingule alla ja asusime auto poole kui äkki hakkavad omavahel neiud arutama et krt kalliks läks, nimelt oli lisaks rendile vaja veel kilomeetrite pealt maksta pluss loomulikult ka kütus. Seega kujunes meie reisuke kakskorda kallimaks kui alguses lootnud olime kuid siiski rohkem kui poole odavamaks kui see oleks reisibussiga olnud. Erin oli lahkesti nõus autorooli istuma kuigi ta ei olnud kunagi varem vastupidises liikluses sõitnud. Seltskonnas olnud inglannad olid ainukesed kellel ei ole autolubasid, seega pidime kambakesi hakkama saama. Ei läinud kaua kui olmegi juba ookesni ääres, nautisime tohutult vägevaid vaateid ning rallisime mägiteedel.

Siis tegime väikse jalutuskäigu vihmametsas.

ja siis nägime koaalasid:D magasid ja rippusid teised tee kõrval puude otsas:)

Tegime lõunapausi ühes väikeses rannalinnas, kus oli tohutult ilus rand ja rohelised mäed kauguses.

Ja siis lõpuks peale 9 tundi sõitu olimegi seal kuhu välja tahtsime jõuda – 12 Apostli juures. Vaade oli lihtsalt võrratu ja uskumatu. vaadake parem pilte, sest sõnadesse ma seda ei oska panna.

ja peale apostleid kihutasime kodupoole, jõudsime kella poole 8ks koju nii et ei läinudki väga kaua aega aga ega me päris kaugele veel läinudki, sõitsime 300 km kaugusele aga minna oleks kaks korda samapalju veel, aga eks kunagi jõuab sedagi:D

Et vot selline tore ja ilus päev oli:D

tean et kodused mul päeval netis ei ole nii et andke te teada millal õhtul aega on, ma siis ajan end vara üles ja külastan mcdonaldsit:D aga palun siiis mitte väga vara, arvestage et meil 9 tundi vahet:S

Hellooo.

Esiteks vabandan nende ees, kellega mul jutuajamine täna ootamatult lõppes aga mu arvuti lihtsalt keeldus edasi töötamast, õnneks enne ära suremist sain siiski vista jälle korda ja saan nüüd siin teile blogi wordis valmis kirjutada, et see kunagi ka netti üles riputada. Tegelt olen teile vist suht palju veel rääkimata jätnud ja nagu mulle tundub siis blogi jälgijaid jätkub nii et igavuse peletamiseks jutustan siin veel mõned lood:D

Esiteks siis Austraalia piiri ületamisest, see oli palju lihtsam kui arvasin, kõik on seal suht usalduse asi. Täidad lennukis jälle ühe kaarti kus paned kirja kas sul on mingeid konkreetseid asju kohvris mida peaksid deklareerima ja ega sa haige ole jne. Kohale jõudes vaadtakse seda kaarti ja küsitakse üle kui oled kuskile mingi linnukese teinud, et mis täpsemalt on. Mina näiteks tegin linnukese sinna kus oli küsitu rohtude kohta, küsiti üle et kas enda jaoks need rohud ja jah vastusega lepiti. Siis varsti jalutas vastu mees kes küsis et kas sul on kaasas toitu ja uskuge või mitte aga kui nägi et eestist siis ütles üle eesti keeles „toitu“ ja kui ütlesin ei pani mulle sellele kaartile rohelise templi ja kogulugu, siis sain kohvri kätte ja pidin mingile tädile näitama oma kaarti rohelise templiga ja sain lihtsalt välja jalutada, nii et suht lihtne.

Esimesel päeval sai selgeks, et vastupidine liiklus ei toimi ainult autodel vaid ka jalakäijatel, kui üksi jalutamas käisin siis põrkasin vastutulijatega pidevalt kokku, üks mees isegi käratas et me siin maal hoiame vasakule, ma ei osanud muud vastata kui good for u, aga ta vist loodetavasti ei kuulnud mind:P täna linnas käies hakkasin sellega juba harjuma ja suuri kokkupõrkeid ei tekkinud.

Linn on tõeliselt äge ja suur, üritan kunagi sinna üksi minna ja pildistada. Täna õnneks Erin jagas oma tarkust ja nüüd peaksin vist paremini hakkama saama, sain ka linna erinevate piirkondade kaarte ja trammi liikluse skeeme. Linnas ajasime asju ja jooksime läbi ka mõnest poest, et otsida mulle tabalukku kapile. Avastasin et riided on tõesti odavad või no peaaegu sama kallid ja nägin mitut ilusat kleiti:S püüan neist poodidest eemale hoida kuni töö leian.

Õnneks avaldati mulle täna ka siis suur saladus, et ainuke tasuta wifi siin kandis on mcdonaldsis, nii ma siis istusin sõin seal jäätist ja kirjutasin kiiruga ka eelmise blogi ning ajasin mõnega messengeris juttu. Kui arvuti lõpuks lõplikult üles ütles astusin mcdonaldsist välja ja nägin tohutult ilusat päikeseloojangut, meri oli kõigest ~100 m kaugusel ja suur punane päike laskus mere või ookeani või mis iganes see siin on taha. Asusingi siis hosteli asemel mere poole kõndima ning tegin ka mõned pildid selles ilusast vaates, ei tea kas nii head välja ka tulid. Loodetavasti järgmine kord kui mcdonaldsit külastan saan ka mõned pildid üles laadida.

heihei kõigile,

siin siis kiire ülevaade tänasest, hommikul läksime Eriniga (Kanadast pärit toaakaaslane) linna ja tegime endale maksu nr ära, seda tööle saamiseks vaja ja siis käisime pangas nng tegime pangaarve, see võttis kõigest mõne minuti. esimest korda käisin ka poes süüa ostmas ja sõin ka esimest korda siin maal:P ostsin ühe saia, sulajuustu, kõig odavama vorsti ja veel paar asja ja läks 150 krooni, suht kirves. ostsin kõige odavama saia ja see maksis 30 krooni:P aga ega mul söögiisu olegi, joon ainult vett ja selgus et kraanivesi joodav nii et ei pea seda ka enam ostma:D

aga nüüd avastasin et arvuti jamab ja ei lase mul enam vistat kasutada, sain kuidagi teda ära petta ja netti aga ei tea kaua akut kestab. istun mcdonaldsis sest üks vähetest kohtades kus tasuta internett.

aa käisime täna kahe toakaaslasega rannas, ujusin ookeanis ja päevitasime, täna siin 33 kraadi sooja. päris mõnus oli:P mõtlesin teile seal päevitades:P

üritan vartsi ka tööd otsida kuigi hetkel tundub et paar päeva veel läheb aega, sest homme äkki läheme tripile. aga sellest siis kui see ka tehtud saab:P

mideks võiks arvata et ma magasin täna öösel nagu nott aga ei olin öösel mitu korda üleval ja kell 6 kadus uni üldse, loodan et saan täna öösel paremini magada, kuigi täna tuli üks norskaja meie tuppa:d päeval koju jõudsime siis ei saanud ma algul aru mis hääl see on aga selgus et üks väga väsinud neiu oli sinna saabunud:D

linn on ikka mega suur ja võtab harjumist, täna käisin koos Eriniga aga varsti pean seda üksi minema avastama ja tööd otsima.

täna sain ka austraalia tel nr korda, vaatasin et sellet koju helistamine kõigest 15 krooni minut, nii et ei ole kõige hullem:P

'loodan et teil seal kõik hästi ja vast saan varsi jälle netti, kui minust paar päeva ei kuule siis teatke et arvuti on süüdi:P

aga hetkel siis tsauka

kohanemine

Iluuni käes ärkasin toakaaslaste jutustamise peale ning sekkusin jutuajamisse. Tuli välja et meil siin toas peale minu 2 USA, 2 Briti, 1 Kanaada, 1 Leedu???? ja 1 neiu veel kusagilt aga ma pole temaga veel juttu teinud nii et ei teagi kust ta pärit on. USA tüdrukud tulid täna peale mind, nad 2 kuud olnud Brisbanes vahetusüliõpilased ning tänu sellele saavad igalpool rännata, nüüd ongi mõned päevad siin puhkavad ja siis kooli asjus Uus-Meremaale. Nad tahavad ocean roadile teisipäeval minna ja kui hästi läheb siis rendime kõik koos auto ja läheme koos, siis saab odavalt läbiajatud. Kanada neiu pidi kuu lõpus mingi tööotsa saama, seega puhkab siin nii kaua. Briti neiud otsivad linnas tööd aga nendega pole ma palju veel jõudnud rääkida. See leedu???? tüdruk pidi paaripäeva pärast kuskile farmide juurde kaugele sõitma. Nii et põnevaid inimesi siin jätkub ja kõik väga sõbralikud ning tundub et vaatamata sellele et peaks olema mixed room, seatakse ikka tüdrukud ja poisid erinevatesse tubadesse.

USA neiud käisid just poes ja tõid 2 l veinikarbi, kutsusid mind ka kampa enne aga ma täna pigem kõrvaltvaataja sest kõht ei talu täna ei toitu ega alkoholi. Hommikul sõin lennukis hommikust ja sedagi pidin end sundima sööma sest lihtsalt ei ole üldse isu. Siiajõudes otsustasingi et täna ma ei söö vaid joon ainult vett. arvestades et enne kui jalutamas käisin ja peaaegu veepuuduse kätte surema hakkasin ostsin 1.2 liitrit vett 50 krooni eest:S siis ma ei tohigi täna rohkem raha toidu peale kulutada:P

Lugedes oma eelmise blogi kommentaare pean siinkohl vabandama Martini ees kes mu sõnumit ootas aga vabanduseks on see et tuisupea nagu ma olen ei laadinud ma enne tulekut smartkaartile raha, mistõttu kui pekingis olin ja perele sõnumi ära saatsin tuli tele2 sõnum et mul raha saab kohe otsa:S seega pidin ootama kuni siiajõudmiseni, õnneks siin anti toaga kaasa ka tunnikese tasuta netiaega, seda ma siin siis ka kulutan:P

Uskumatu aga ei läinudki siin täna väga ruttu pimedaks, minu meelest alles peale 9 läks, mis on ju suht normaalne.

Isale suured kallid isadepäeva puhul!!!

Aga ok tänaseks siis kõik, talk to u soon.

Kohalejõudmine

Heihei, ja olengi teelJ:)
Esimene peatus siis Stockholm. Kodust lenujaama sõit kulges probleemideta, ainult et magada pole ma küll saanud väga, kodus enne tulekut sai ainult paar tundi magatud sest närv oli ikka sees ja und ei saanud. Lend läks hästi ja liigagi kiiresti, hea meelega oleks silma looja lasknud aga sain ainul mõned minutid tukkuda kui kohal me olimegi. Stockholmi kohal on suured-paksud vatised pilved, millest läbitungimine pani ikka lennuki veits rappuma. Lennukis oli ruumi küll, vähemalt meil ees otsas, istusime kahekesi kolmekohalisel istmel nii et saime laiutada, minu ees oli isegi paar rida vabukohti, lennuki tagaosa tundus aga küll täistopitud.

Leidsin siin endale ühes kohvikus vaikse nurgakese ja isegi stepsli:) aga nett on kahjuks tasuline ja mitte just eriti odav, eks ma vaatan kas raatsin endale mõnda minutid pärast lubada, küllap ainult siis kui liiga igav juba hakkab.

Siinne lennujaam on minu jaoks veits keeruline. Väga raske oli leida kohta kus kohvrid tulid, eriti pika maa pidi selleks maha kõndima ja poole tee peal juba arvasin et olen eksinud (tüüpiline mina):P

Nii kell on teil kodus juba 13.00 aga minul siin endiselt 12.00, 6 tundi veel passimist. Olen oma viimased 4 tundi veetnud õdede kingitud raamatut „Minu Austraalia“ lugedes, ja mulle meeldib, väga põnev ja suht naistekas, sest ikka peab lugu sisaldama ka armumist ja armastust. Kuid ikka on veits igav passida, tahaks igavusest süüa aga no isu ei ole, võtsin just kommipaki ette, et hakkan hävitama aga kohe kuidagi ei taha alla minnaL Mul siin Stockholmi lennujaamas nüüd päris oma kohake, keegi ei julge vist siia väga tulla või kui tulevad jäävad ainult natukeseks, siin ~30 tooli ja nagu lennujaamas ikka, on need nii ühendatud et saab ka pikali heita. Selle vea ma ka enne tegin, sättisin end ilusti pikali ja mõtlesin et tukun veits, kuid kahjuks seda õnne mulle kauaks ei jätkunud. 15 min pärast tormas mu suunas ~20 väikest rootslast, nimelt oli siis kuskil Oliveri vanustel koolilastel lennujaamaga tutvumise retk ja õpetajate arvates oli just minu väike nurgake lõuna pidamiseks kõige parem koht. Nii et olin sis viisakas ja tegin ruumi ja kuulasin kuidas pisikesed segamini rootsi keeles lobisesid mu ümberJ enamus aega siiski istun siin üksi, ja muie tuli näole kui käisin jalgu veits sirutamas ning kui tagasi tulin istusid minu kohal ühed vanakesed aga nii kui mind nägid kõndisid minema, tundub et mu tappev pilk toimib ka siinpool merd :)

Nii käes on teil siis nüüd öö vastu laupäeva (kell 5.00), mul siin juba hommik ammu käes, nimelt kell 11. Rootsist sain kenasti tulema, suht tülpimus oli seal istumisest ja kui 2 tundi enne lendu check in lksin tegema valisin täiesti vale tädi endale seal, vaatasin et selline vaem naisterahvas et teeb kiiresti aga oh ei tuli välja vastupidine. Ootasin järjekorras 30 min vähemalt ja siis kui ise letti sain läks ka 30 min, kaks tädi oli letis ja nad muudkui susserdasid seal ja vabandasid et austraalia nõuab igasugu andmeid, mida nad siis seal hoogsalt sisestasid. Lennukis sain koha akna alla ja minu kõrval istus üks rootsi onu, kes poolenisti hiinlane. Ajasime veits juttu ja ta õpetas mulle seda lennuki telekat kasutama, nimelt oli seal igalühel oma ekraan, kus said siis kanaleid vahetada ja igal kanalil oli siis oma film, mida mängiti katkematult ja ühe kanali pealt said siis jälida kus lennuk asub ja mis temperatuurid väljas on. Ma muidugi olin nii väss ja eesmärk oli seda 9 tundi lennukis magamiseks võimalikult palju ära kasutada. Aga alguses sellest küll midagi välja ei tahtnud tulla sest rootsis oli ju kell 18.30 kui lahkusime mistõttu kõigil oli vaja kõva häälega juttu ajada ja lamid kõik põlesid. Natuke peale trati pakuti õhtusööki, milleks oli siis riis sealihaga või kalaga, pluss kukkel, teelusikatäis salatit ja kaks viilu vorstiJ Kõhu täis süünult otsustasin siis uinuda, paar korda see isegi vist õnnestus tunni kaupa tukkusin ja vahepal vaatasin filme. 2 tundi enne maandumist pakuti hommikusööki, milleks oli baguette moodi asi ehk siis piklik sai singi ja salatiga, lisaks veel väike jogurt ja 4 väikest puuvilja tükkiarvestades et eestis oli sel hetkel kell pool 2 öösel ei tahtnud mul see söök kohe kuidagi alla minna.

Nüüd teile väike koduülesanne, võtke üks seljatoega tool (ei tohi olla liiga pehme) asetage selle ümber igasugu kola, luban tooli ette asetada ka teleka ja nüüd istuge sellele toolile ning püsige seal 9 tundi. Ei tohi korrakski püsti tõustaJ vot selline oli minu lenureis siia, ja täna öösel ootab samasugune veel pikem ees...juhhuuuu:S

Paari sõnaga siis ka hiinlaste turvakontrollist. Lennkilt maha tulles mõtlesin et mis see siis on et ähen lihtsalt transferidele näidatud juhiste järgi aga ohh õudust. Esiteks pidime täitma ankeedi kes oleme, kust tuleme ja ega me ei ole haiged või haigetega kokku puutunud, lennujaams võtsid vastu meid kaitsemaskidega töötajad, läbisime mitu temperatuuri mõõdu seadet ning muu turvakontrolli. Siis pidin leidma üles koha kust edasi minna, minu loogika järi on siit sõitmine melbournei internatioal transfer aga selgus et hoopis domestic:P sain endale passi ajutise viisa templi, mis tähendaks et ma saaks siit ka linnapeale minna ag aarvestades et mul ei ol sooje riideid kaaasas ja ilm siin suht sombune jääbki linn nägemata. Peale templi saamist viisid juhised mu trammini, sellega siis pidin sõitma teise lennujaama majja, mis asus mõne minuti kaugusel. Siin siis läbisin taaskonrd turakontrollid ja nüüd istun siin oodates millal minu värava nimi välja kuulutatakse. Siia jõudmine lennuki pealt võttis tervelt tunni ja 15 min aga ega mul kiire ole, sest lennuni veel tervelt 4 tundi jäänud.

Lõpuks Pekingist välja saanud kuid oh õudust 2 tundi hiljem vahepeatumine Shanghais. Kus siis meid jälle lennuki pealt maha käsutati ja teise lennujaama otsa joogsutati, kus loooomulikult pidime läbima taaskord igasugused turvakontrollid. Kui lõpuks Shanghaist välja lendasime ohkasin kergendatult, et sain Hiinast lõplikult välja:P

Sõit Melbournei kestis 10 tundi, seekord istus mu kõrvale Austraalias elav egiptlane. Keskealine mees kes siis oma äri siin maal avanud. Kogu tee üritasin magada aga ega see jällegi üle paari tunni ei õnnestunud:S kuid tundub et organism on selle vähese une juba omaks võtnud.

Kohalejõudes läksin bussi peale ja sain oma uue kodu ukse ette. Hostel on väga kena ja puhas, vastuvõeti mind ka väga viisakaltJ olen tutvunud ka juba kae neiuga oma toast, kes sel hetkel kui tulin kodus olid. Mõlemad väga toredad, üks lubas mind homme linna minnes kaasa võtta ja teine kutsus mind täna poodi kaasa. Sellest teisest kutsest kahjuks küll loobusin sest kavatsen nüüd kohe kui teile olen info edastanud uinuda. Kohale jõudes pesin end korralikult puhtaks ja panin rannariided selga ning tahtsin seda imeilusat randa minna otsima mida enne busiaknast nägin. Esiteks oli suur mu ehmatus kui oma jalgu nägin, need on niiiiiiii paistes. Lennuksit maha tundes tundsin ja nägin et sääed on kaks koda paksemad ja nagu pakud all aga kui siin jalad paljask võtsin siis ehmatus oli suur sest kõõluse juurest on jalad veel eriti suured:S aga eks see lendamise ja väsimuse teene oleJ määrin kohe end ema kaasa antud rohuga kokku ja teki alla puhkama. Aa tegelt tahtsin oma rannas käigust rääkida. Võite kolm korda arvata kas Katu leidis ranna üles ja kas Katu leidis päast kodu üles:P oma vaistu järgi ikka ei tasu mul kuskile minna:P aga näe lõpuks ikka jõudsin koju ja vaatsn just peeglist et olen korralikult ka päikest saanud. Väljas on ma aran 30 kraadi sooja ja lauspäike nii et kena talv:D