Reedel siis võtsin õhtul kell 10 vastu otsuse minna koos teise Eesti neiuga Queenslandi. Tal on auto, seega leppisime kokku, et jagame kütuseraha ära ja oleme tasa. Laupäeva hommikul saatis ta mulle sõnumi, et tal on auto kesklukuga jama, mis tõttu väljasõit hilineb. Saime kokku kell 1 ning käisime koos läbi Vene poodidest, kus on müügil sellised kaubad mida me ka Eestis saame osta. Jaanika varus endale musta leiba ja tatart. Võtsin siis isegi kilo tatart et ehk kui kunagi kuhugi kohale jõuame, oleks vähemalt midagi head süüa teha. Ostsin ka ühe pätsi saia, hapukurki ning tüki Doktori vorsti. Kokku läks see mulle maksma täpselt 200 krooni:S sisseostud tehtud läksime Jaanika sõbra jurde, kes lubas auto kesklukuga midagi peale hakata. Leidsin end 50ndates mehe juurest, kes vaatas golfi ning jõi viskit ning ei tahtnud enne tegutsema hakata kui klaas tühi. Aga kui tööle asus tegi nii, et kesklukk töötas edaspidi ainult tagumistel ustel ning me saime võtmega eest sisse. Siis pidime veel kiirelt läbi hüppama veel ühe sõbra juurest , keda Jaanika ei ole kaua aega näinud ja püüdsime leida poodi kus müüakse magamiskotte, sest mul ju ei ole seda kuid oleks nüüd vaja. Poodi me ei leidnud nii, et asusime selleta teele, kell oli vahepeal saanud märkamatult juba 5. otsustasime sõita ookeani äärde, et siis järgmise hommikul külastada karstikoopaid seal lähedal. Kui me ookanini jõudsime oli juba pimedaks läinud ning pidime ruttu leidma endale koha kus telk üles panna. Õnneks on siin Austraalias väga paljudes kohtades valgustatud ja paberiga varustatud vetsud, arvatavasti sellepärast et metsa all käimine võib osutuda eluohtlikuks. Panime telgi püsti ning üritasime jagada kahekesi ühte madratsit ja magamiskotti. Hommikul avastasime end kriketiväljakul mida üks vanamees oli tulnud kastma:P panime asjad kokku ning asusime koobaste poole teele.
Koopad olid võimsad, olen midagi sarnast ka Slovakkias külastanud aga see siin oli palju väiksem ja pm pidi sees kummargil käima, kuid kogu ilu oli ainult mõnekümne cm kaugusel.õnneks sai seal sees ka pilte teha nii et kui kunagi korralikult netti saan siis üritan need üles panna. Huvitavaks tegi selle koopakäigu veel see et meie rühmas oli üks suuuuuur hindu perekond, mis koosnes vanaemadest ja nende lastest ja lastelastest, väiksemad olid alles imikud.
Koobastest edasi asusime teele koha poole nimega Griffith, seal on Jaanika sugulane Liina, kes tahtis meiega sellel teekonnal ühineda. Kogemata sattusime oma teega mägedesse, mis oli ülimalt lahe, mina olin roolis nii et sain korralikult käänulisi teid mööda sõita, ise harjudes alles vastupidise liiklusega. U kujulised kurvid olid üksteise otsas nii et päris huvitav oli sõita. Mäe aheliku kõrgeima tipu otsas saime isegi lund katsuda, mis ei olnud seal veel täielikult sulanud. Just nende mägede otsas on Austraalia talvel korralik lumi maas ning seal asuvad suured võimsad suusakeskused.
Mägedest lõpuks lahti saanud kihutasime tuhatnelja Griffithi poole, teadsime et see on ilgelt kaugel ja kell oli juba päris palju. Mingil hetkel aga avastasime, et ühtegi silti sinna kuhu tahtsime jõuda einäe ning tee muutus järjest väiksemaks ning suundus taas mägede poole. Tundus, et olime kuskile ringteel vale otsuse vastu võtnud kuid otsustasime seni liikuda edasi kuni mõni silt ette tuleb. Lõpuks jõudsime ühte risti kus oli kohaviit, otsisisme selle koha kaarti pealt üles ja oi oi kui mööda me olime omadega pannud. Otsustasime selle koha suunas liikuda sest tundus et seda teed pidi peaksime taas õige tee peale saama. See valitud tee osutus kruusateeks, sellist ma ei olnudki siin veel näinud, igalpool oli olnud asfaltteed kihutasime mööda kruusateed ning lootsime et see viib kuskile välja, vahepeal panime tähele et meil ei ole telefoni levi absoluutselt, see oli hirmutav. Ning siis see juhtuski, üks hetk auto lihtsalt keeldus edasi liikumast, olime ei tea kus pärapõrgus, telefonidel ei ole levi ning majad olid ei tea kui kaugel. Otsustasime tuldud teed tagasi jalutada sest olime kuskil siiski majadest möödunud. Väljas oli juba päris hämar sest päike oli peaaegu loojunud, kell oli 20.15. Kõndisime pool tundi enne kui tulukest nägime aga maja ei olnud tee ääres ning aed oli tee juures lukus. Aias oli kolm suurt valget kohra ning kitsekari. Koerad tundusid väga kurjad ja jubedad, üritasime kõvasti karjuda lootes et majas keegi kuuleb aga ei midagi. Otsustasime edasi liikuda, väljas oli juba päris pime ja järjest pimedamaks läks, olime kuskil metsade vahel. Siinsed linnud teevad väga jubedaid hääli ning kartsime et mõni metsloom võib kuskilt välja hüpata. Igaksjuhuks laulime ja tegime igasuguseid hääli kui kõndisime, et neid eemale peletada. Olime nüüd juba tunnikese liikunud kui lõpuks jõudsime majani kus Jaanika enne möödasõites oli autot näinud. Maja oli pime, tundus et kedgi ei ole kodus kuigi auto oli tõesti õue peal. Läksime maja ust otsima, kottpimedas tundus see tõeline loss, verandad ja klaasist uksed. Lõpuks keegi sees kuulis meid ja pani tuled põlema, tegemsit oli 30ndates paariga, kes olid just jõudnud tagasi oma puhkuselt ning üritasid magada (kell oli 21.15). õnneks olid nad väga lahked ja sõbralikud ning kutsusid naise venna kohale, kes pidi hea mehhaanik olema. Mehed võtsid meid oma kastiauto kasti::P seisime seal peal püsti ning sõitsime oma auto poole. Tundus et oleme päästetud, kuid mehed ei suutnud kohale jõudes autole midagi head teha. Nad panid diagnoosi et arvatavasti on viga kütusepumbas, otsustasime, et ööbime nende juures ning hommikul läheme vaatame valges uuesti, mis seal viga võib olla. Meid pandi magama uhkesse tuppa, kõik oli tegelikult selles majas uhke ja nagu kuulsime pärineb see maja 19. sajandist nii et see on ka päris vana. Hommikul tuli Bridgiti (perenaise) vend James tagasi ning me saime taas teele asuda oma auto poole. Kuid jällegi ei suutnud mehed midagi head seal ära teha. Tulime tagasi majja ja siis nad helistasid ühele mehaanikule kes andis nõu mida teha, sõitsiem siis taaskord auto juurde ja proovisime seda, mehed said seekord kütusepumba tööle kui auto siiski ei käivitunud. Taaskord sõitsime majja tagasi ja nad helistasid jälle sellele mehhaanikule, jälle anti nõu ning seekord läksid mehed kahekesi auto juurde et seda järgi proovida. Meie õnnetuseks naasid nad lootusetute nägudega, ei olnud midagi mida nad oleks saanud tehaL Nüüd ei jääud muud üle kui lihtsalt lähimast remondikohast puksiir kohale tellida, see ei ole küll just siin odav lõbu aga muud enam üle ei jäänud. Puksiir tuleb tunni aja pärast seni istume me Jaanikaga siin majas ning viidame aega, mehe läksid oma farmitöid tegema. Bridget on väga kena naisterahavs ning tegi meile isegi lõunasöögi – pasta tuunikalaga. Nii ma siis istungi siin verandal, söön pastat, vaatan paariümne meetri kaugusel jalutavaid lehmi ning panen kirja viimaste päevade sündmusi.
No comments:
Post a Comment