Reede 20.11.2009

Pika ootamise peale jõudis kohale puksiir kes vedas meid 25 km kaugusele väiksesse linnakesse Tumbarumba (lahe nimi eks:P). Mehhaanik lubas asja uurida ja meile paar tundi hiljem diagnoosi öelda. Uudised ei olnud head, nimelt olid mingid juhtmed mootori juures ja all läbipõlenud ning ta ei teadnud kas nende asendamine auto käima paneb. Pidime seega ööseks jääma sest kell oli 5 ning remondimehel tööpäev läbi. Mõtlesime et laristame ja üürisime karavanpargist endale karavani. See oli päris suur ja ruumikas, kokku oleks sinna 5 inimst mahtunud magama, meil oli ka nüüd oma köök. Otsustasimegi siis tuju tõstmiseks pannkooke küpsetada. Sõime ülemitem päeva korralikult õhtust ja vaatasime telekat. Huvitavaks osutus seal öösel see, et toas läks nii külmaks et teki all pidin hambaid klõbistama:S

Hommikul tujjasime linnapeal ringi ning lõunapaiku otsustasime auto asja uurima minna, kuid midagi head me sealt ei kuulnud. Juhtmete asendamine ei pannud autot käima, asi oli tõsisem, Jaanika Volvol oli kompuuter tuksis:S parandamise hinnaks ennustas mehhaanik vähemalt 2000 dollarit ning see võtaks nädala aega vähemalt. Olime nutu äärel, mida teha???

Pika arutamise peale otsustasime hetkel Volvo maha kanda ning endale uue auto muretseda sest see oleks odavam kui Volvo parandamine ning me saaks siit juba varsti minema. Rääkisime mehaanikuga ning ta lubas aidata meil uut autot vaadata ning lubas ka Volvo oma territooriumile jätta. Ootasime siis õhinaga mis pakkumisi meile tehakse ning käisime kohalikus raamatukogus neti et ka ise pakkumisi otsida...kuid ei midagiL otsustasime siis järgmisel hommikul varakult lähimasse suuremasse linna Wagga Wagga hääletada (see linn asus meist ~100 km kaugusel. Algul otsustasime ka et võtame tähtsamad asjad kaasa et kui autot Wagga Waggast ei leia siis läheme bussiga Queenslandi kuid kui pakkima hakkasime selgus et meil neid asju ikka liiga palju ja ei suudaks neid elusees kuskile vedada:P seega oli kindel et kas ostame auto või rendime selle aga minema peame siit saama ruttu ja kõikide oma asjadega.

See öö me enam ei raatsinud voodi peale raha raisata ning magasime mehaaniku territooriumil telgis Volvo lähedal. Öö oli vägaväga külm ja paarikümne meetri kauguselt mööduvad rekad ei teinud seda ööd just helgemaks.

Kolmapäeva hommikul tuli meie armas mehaanik meie juurde lausa kepseldes uudisega et leidis meile auto, hind oli küll veits liiga krõbe kuid tundus et masin on ok ning otsustasime mehaanikut usaldada ning Wagga Waggasse mitte minna. Lõuna paiku jõudis meie uus autoke kohale, Holden Commodore. Väidetavat pidi auto olema 2000 aasta mudel kuid nägi vanem välja, arvatavasti just sellepärast et seda ei oldud üldse korras hoitud, meeste tööauto, seega täiega ära lagastatud. Aga no mis seal ikka, eks peame ise korda tegema. Lasime paar asja autol korda teha ning ka paagi kütust täis panna ning tehing tehtud oligi. Asusime lõpuks ometi jälle teele, vahepeal oli Jaanika sugulane Liina juba Wagga Waggasse bussiga sõitnud nii et võtsime tema sealt peale ning asusime üle 1000 km pikkuslee teekonnale. Kuna meid oli kolm autojuhti ja Jaanika tahtis kindlasti järgmise päeva hommikul kohal olla, sõitisime litsalt kordamööda kuni kohale jõudsime. Kohalejõudmis kellaajaks oli järgmisel hommikul pool 5:P sihtpunktiks oli meil siis Jaanika sõbranna ja tolle mehe kodu. Saime seal endale tööriided selgaaetud ning seatsime sammud farmi kus Jaanika ka eelmisel suvel töötas, teadsime et tema saab seal tööd aga kas ka meie Liinaga, seda me ei teadnud. Aga keegi meid sealt ära ajama ei hakanud nii et asusime tööle, korjasime aprikoose ja ploome. Tööpäev kestis 6st kella kaheni, selle seas oli ka kaks poole tunnist pausi. Aga kui tööpäev läbi siis midagi head meid ei oodanud, nimelt ütles boss et Jaanikal on töö olemas kuid minule ja Liinale tal siiski hetkel tööd ei ole kuid lubas Jaanika kaudu meile teada anda kui peaks tekkima midagi. Tänase päeva palga pärast peame ainult paberid täitma ja saame vähemalt sellegi. Nukralt asusime linna, et seal end töötuks kirja panna, lootuses et kui mõnes lähedal asuvas farmis tööd tekib saame ka meie Liinaga raha teenima hakata. Järgmiseks mureks oli meil elukoht, sest ei tahtnud Jaanika sõbrantsi kodus tüliks olla, sest seal elab ka tema mehe pere. Seal samas kus tööotsijaks end kirja panime saime infi ka elukohtade kohta. Tuli välja et seal samas sõbrantsi maja lähedal on saadaval kolme kohaline tuba. Leppisime omanikuga ülevaatuse kokku ja jooksime sinna. Tegemist oli ridaelamu moodi majaga, kus siis üks boks on nagu ühetoaline korter: voodid, kraanikauss, laud ja oma vannituba vetsuga, kokkama peab ainult ühisköögis. Omanik ei tahtnud bondi ning leppis isegi sellega et me talle kohe nädala üüriraha ei anna – ideaaalne:D vaatama sellele et rahaliselt meil kellegil enam hiilata ei ole ja meist kahel ei ole tööd, otsustasime selle pakkumise vastu võtta. Jeeeeee vähemalt oma kodu on meil nüüd, jääme lootma et ka tööd saame varsti:S Kahjuks uues kodus ei ole meil netti ning telefonilevi ei ole ka kiita kuid õnneks on 15 km kaugusel asuvas linnas Mcdonalds ning Jaanika sõbrantsil, kes meie lähedal elab on ka nett nii et kuidagi vast ikka vahel netti saab:D

Ja lõpuks ometi nägin oma silmaga kängurusid. Kui neljapäevahommikul farmi tööle sõitsime siis hüppas terve perekond meile auto ette ning õhtul kui oma uute koju läksime olid nad jälle suhteliselt meie maja lähedalJ

Esimene öö nüüd uues kodus möödas ja täna öösel magasin tõeliselt hästi, hommikul jõime kohvi ning sõime Austraalia tatraputru ja vaatasime uudiseid...mõnus on kui on kodu:D

Oehh vot selline on minu Austraalia seiklus siiani välja näinud – never say never. Vähemalt nüüd kui olen koos lahedate eestlastega on koduigatsus veits väiksem ja elu on lõbusam.