24. aprill 2010

Neljapäeva hommikul hostelis ärgates ootas mind ees meeldiv üllatus, nimelt tuli välja et saan tasuta hommikusöögi, võtsin selle uudise rõõmsalt vastu ning läksin sõin endal kõhu korralikult täis. Peale hommikusööki läksin linna avastam, kuigi olen siin linnas juba korduvalt viibinud, ei ole ma siiani linna korralikult näinud. Hostel asus keskklinna lähedal nii et ei pidanud end igasuguste trantspordivahenditega segadusse ajama, piisas oma jalgadest. Juba mitu tundi linnapeal jalutades, tuli lõpuks idee minna kinno, teadsin üht odavat lähedal asuvat kino nii et seadsin sammud sinna. Kõige sobivamaks ajaliselt osutus film Hot tub time machine, polnud sellest midagi kuulnud aga kuna John Cusack mängis seal siis arvasin et käib ka. Ülejäänud päeva veetsin netis istudes, sest pole saanud seda juba päris mitu kuud teha. Muideks avastasin väga hea nipi kuidas selles suurlinnas odavalt söönuks saab, nimelt on siin sellised asjad nagu Food Court, kuhu siis on kokku kuhjatud mitu erinevat toitlustusfirmat, nii et seltskonnas saab igaüks oma maitse järgi toidu valida ja siis kõik koos seal ühe laua taga süüa. Ja mina tegin hea avastuse et kui minna sööki jahtima peale lõunat ehk kuskil 3 ajal, siis saad toidu kätte väga odavalt, vähemalt poole odavamalt.

Reedel oli päevaplaan pm sama, käisin tujjasin linna peal mitu tundi, lõpetasin taaskord kinos, seekord film The last song ja siis hiljem netis. Vaatamata sellele et väga midagi ei juhtunud, nautisin ma siiski neid päevi siin, päike paistis ja mulle hakkas see linna järjest rohkem meeldima. Täna aga on jälle aeg edasi liikuda, kuhu välja jõuan ja mis seal teen, sellest juba järgmine kordJ

21. aprill 2010

Peale purjetamist tundsin end nii väsinult ja nukralt, sest jälle oli miskit mida ma väga ootasin läbi saanud ja jälle pean uusi plaane välja mõtlema. Hostel kus ma ööbisin tundus liialt lärmakas ja harjumatu, tahtsin lihtsalt oma lina alla pugeda ja uinuda. Jalutasin linnakese peal ja mõtlesin mida ma siin küll kolm järgnevat päeva teen, linnake koosneb ainult ühest tänavast ja mere asemel peab basseinidega leppima:( Helistasin Jaanikale ja kurtsin oma muret, ta soovitas uurida võimalusi tema juurde sõitmiseks. Ta asus kõigest 780 km kaugusel minust:P Uurisin siis netist ja selasest infost mis kõige odavam viis oleks, vastuseks sain et odavat varianti ei olegi aga odavaim on buss, mis lahkub õhtul pool 6 ja jõuab hommikul kell 4 kohale. Pea oli väsinud ja tundsin end nii otsustusvõimetuna, otsustasin magama minna ja hommikul otsustada mida teha. Ronisin juba varakult voodisse, vaatasin kiiruga ühe filmi ära ja uinusin.

Pühapäeva hommikul pidin hostelist end välja kirjutama, panin kotid hoidlasse ja läksin jalutama. Jalutasin 3km kaugusel asuvasse kõrval olevasse linna, kus pidi asuma selle piirkonna kaubanduskeskus. Jalutukäik oli väga ilus, sest rada viis mööda mere kallast. Päike paistis ja vesi oli nii nii sinine. Kohale jõudes tuli mulle muidugi meelde et on pühapäev, mis tähendab et kõik poed on nagunii kinni. Seega jalutasingi samateed lihtsalt tagasi, leidsin endale koha pargis palmi all ning nautisin raamatulugemist. Lõpuks otsustasin siiski minna bussipiletit ostma, sest see 3 km jalutuskäik oli ka ainuke siin, nii et miskit muud mul seal teha poleks järgevad päevad olnud ja mulle ei meeldi niisama kuskil palmi all aega surnuks lüüa. ostsin pileti bussile ära ja läksin oma pagasi järgi. Buss väljus 17.35, sõidu ajal näidati mingeid väga igavaid 80ndate filme, mis mind absoluutselt ei huvitanud aga magada ka ei saanud sest telekas lõugas nii kõvasti. Vahepeal tehti kaa kaks puhkepausi, nii et bussijuht saaks õhtust süüa ja teisel korral tuli üldse uus bussijuht. Täiesti magamatult jõudsin lõpuks Childersisse, kell oli 4 hommikul, kuna Jaanika pidi samal päeval tööle minema siis ei tahtnud ma et ta mulle kohe järgi tuleks, vaid ta pidi tulema poole 6 ajal ja mu suure koti endale auto peale võtma, nii et mina saaksin päeva linnapeal veeta. Kuid kuna ma ei olnud absoluutselt magada saanud, siis palusin tal end auto peale võtta ja tööle sõita. Seal asus tema tööle aga mina parkisin auto farmist väheke kaugemale ning uinusin. Kell 10 aga hakkas päike nii kõvasti kõrvetama et pidin auto asukohta muutma, mis järel muidugi läks taevas pilve ja hakkas vihma tibama, see oli mulle hea uudis, sest muidu oleksin sinna sulanud. Lugesin raamatut ning tukastasin vaheldumisi. Lõpuks jõudis Jaanika tööpäev lõpuni ja me saime asuda koduteele. Jaanika elab Childersist 7 km kaugusel asuvas telkimiskohas, seal elab ka Jaanika sõbranna Riita oma mehe Taaviga. See ala on väga suur nii et igaüks on seal leidnud endale mõnusa koha ja keegi ei ole väga teistel seljas, igalühel oma ruum. Tegin õhtusöögiks ühisköögis, mis asus pm õues praekartulit ja liha. Õhtul lihtsalt ajasime Jaanika, Riita ja Taaviga juttu, kella 9ks olid kõik magama läinud, meie Jaanikaga olime ainukestena veel üleval. Otsustasime ka ise siis vaatada kuidas see öö saab mööda saadetud, sest Jaanika magab siin oma autos aga seekord pidin ka mina sinna ära mahtuma. Õnneks mahtusime me sinna ilusti ära ja ei olnud üldse probleemi. Uni oli mul väga mõnus ja kuigi Jaanika oli terve õhtu rääkinud et öösiti on väga külm, oli mul pigem palav.

Teisipäeva hommikuks panime kella viieks helisema, sest Jaanika oli end töölt paariks päevaks vabaks saanud ja tahtsime võimalikult varakult ranniku poole teele asuda. Kell heliseski 5 aga kuna väljas oli kottpime, siis kumbki end liigutada ei tahtnud ning magasime ikka kella kuueni. Lõppkokkuvõttes suutsime seal veel kella 9ni ära uimerdada ja alles siis teele asuda. Esiteks suundusime linna Bundaberg, kus Jaanika ajas mõned dokumendid korda ja siis suundusime ookeani äärde, kohta nimega Elliots Head. Panime ujukad selga ja määrisime end korralikult päikesekreemiga kokku, kui aga randa jõudsime siis päikese asemel nägime hoopis suuri tumedaid pilvi. Vaatamata suurele tuulele ja vihmale läksime siiski vette ja suplesime seal tükk aega, Jaanika muidugi kauem kui mina, sest mul ei läinud kaua et ühe laine sisse peaaegu ära uppuda, peale mida ronisin rannale ja lõdisesin seal. Kui Jaanikal suplemisest villand sai, läksime randa mööda edasi ning elidsime ühe mõnusa lahesopi, kus ei olnud üldse laineid. Läksin sinna rõõmuga ujuma ja isegi päike tuli selle peale välja. mõnulesime seal niikaua kui mustad pilved jälle päikese katsid. Taevast tuli alla tohutu padukas. Edasi suundusime rannikut mööda lõuna suunas, ning lõpuks leidsime endale ööbimiseks koha Noosa Headsis.

Kolmapäeval asusime teele Brisbane suunas, et sealt Jaanikale fotokas osta. Me ei saanud oma hommikusöökigi lõpetada kui juba jällei hakkas ladistama, seekord ei tundunud enam lõppu ega äärt olevat. Läbi suure vihma jõudsime siiski Brisbanei kus ka läbi vihma läksime linnapealt poode otsima. Tahtsime talle fotoka osta ja neljapäeval koos loomaaeda minna aga kuna vihm oli täiesti lõputu ja soovitud fotokat me ei leidnudki, siis otsustas Jaanika siiski tagasi koju Childersisse sõita. Helistasin siis Brendani onule, kes oli Brenile lubanud mind mõnda aega kostitada. Aga selgus hoopis et nad ei saagi seda teha sest üks onu kes oli haiglas pidi nende juurde tulema elama ja neil ei olegi minu jaoks ruumi:( kurvalt hakkasingi siis endale ruttu muud elamist otsima. Lõpuks sain endale koha suhteliselt keskklinna lähedal ühes hostelis. Jalutasime Jaanikaga tagasi auto juurde, kus ma enda kotid kokku panin ja hosteli poole teele asusin. Ma ei olnud eriti kaugele jõudnud kui juba tuli Jaanikalt sõnum et ta oli auto tuled põlema jätnud, mistõttu oli aku tühi ja auto ei lähe käima. Oehh Jaanika ja autod ei lähe mitte kokku, siiski leidis ta sealt siiski ühe mehe, kes aitas tal auto käima saada ja ta sai koduteele asuda.

Mina aga olen siin hostelis ja naudin interneti mõnusid.

17. aprill 2010

Kolmapäeval sõitsin Melbourneist Withsunday rannikule, sealne lennujaam on väga pisike ja korraga saab seal olla ainult üks lennuk. Lennujaamast sihtpunkti sai bussiga, bussijuht oli väga meeldiv härra, kes tegi sõidu ajal ka sissejuhatuse siinse elu ja inimeste kohta. Kõik sõitjad viidi nende ööbimiskohtadesse. Minul oli siis koht kinni pandud Magnumi hostelisse, mis aga tegelt on rohkem selline kämpingumoodi majutuskoht. Ööbisingi väikeses majakeses 7 teise neiuga. Majas oli olemas ka vets ja vannituba, õhtul oli aga näha et 8 naise peale üks vannituba on ikka liiga vähe. Koguaeg oli keegi seal end pesemas või meikimas ja päris raske oli sinna löögile saada. Õnneks õnnestus mul end siiski puhtaks pesta ja suunduda linnakest avastama. Esiteks läksin siis sinna reisiagentuuri, kus Relika mulle purjetamispiletid ostis, sealt sain juhtnöörid kuidas piletid kätte saada ja kuhu minema hommikul pean. Airlie Beach on väga väike linnake, mis tegelt väga oma nime äa ei teeni, sest korralik rand siin puudub. Nimelt elavad siinsetes vetes soolaveekrokodillid, mistõttu ei soovitata meres ujumas käia, aga inimestele on ehitatud lagoon, kus saab sulistamas käia.

Neljapäeva hommikul ärkasin varakult ja läksin sinna purjereisi korraldavasse firmasse, kus räägiti mulle lühidalt, mida paadile kaasa tohib ja peab võtma. Naljakas reegel oli see et ei tohtinud võtta lukuga kotti ja asjade kaasa võtmiseks anti kohe eraldi kott mulle. Kuna paadi peale pidin alles kell 12 minema, pakkisin hostelis oma asjad, enamus asju viisin hoidlasse ja läksin linna peale jalutama. Lõpuks avastasingi end sealt samast sadamast kuhu pidin minema. Piletil oli öeldud et sadamas peab olema hiljemalt kell 12, meeskonna liige aga jõudis ise kohale alles 12.15, üle poole tunni ootasime veel hilinejaid kuni lõpuks selgus et see üks poiss kes veel puudu, oli tegelt kogu selle aja meie seas aga kehva inglise keele oskuse tõttu ei teadnud et peab end kirja panema.

Purjepaadil oli nimeks S.V Whitehaven ning meeskonnas oli 3 liiget, meie kostitaja Elliot, skipper Anthony ja neiu Ash. Laeva peale tuli meid kokku 24 inimest, esindatud olid rootslased, taanlased, norrakad, inglased, šotlased, iirlased, sakslased, kanadalased, prantslased ja šveitslased. Nii et väga internatsionaalne seltskond. Esimeseks sihtpunktiks oli meil üks vike laht Hookei saare lõunaosas, ankurdasime paadi ja läksime snorgeldama. Mul oli see esimene kord snorgeldada, nii et oli päris põnev. Meid viidi paadiga kaldale, kus saime siis oma lestad ja maskid ette panna, kombenasooni, mida pidime meduuside kaitseks kandma, panime juba purjekal selga. Snorgeldada oli väga lahe, nagu oleks 3D filmi vaadanud, igasugused värvilised kalad ujusid ümberringi aga kui üritasin neid puudutada siis ei latunud nendeni. Peale vees sulistamist ootas meid purjekal Elliot juba sooja tee, kohvi ja küpsistega. Olime tunnikese kuskil edasi liikunud kui Elliot tuli meie juurde juba soolaste suupistetega. Õhtul kell seitse saime juba ka päris korraliku õhtusöögi, milleks oli riis ja kana-currykaste, curry ei ole just mu lemmik asi nii et ega see mul väga alla läinud ning tundus et ega teistelegi see väga meeldinud, enamus toidust läks prügikasti. Ööseks parkisime purjeka Hookei saare idakaldale ühte lahte. Kuigi meil oli purjekas kõigil ka oma voodi, otsustasin mina öö veeta tähitaeva all dekil. Võtsin madratsi, teki ja padja ning tegin endale mugava voodi sinna. Õhtu poole ühines minuga veel paar inimest. Öö oli soe kuid vahepeal sain seenevihma ainult kaela, kuid see mind ei heidutanud, pidasin ilusti hommikuni vastu. Reedel siis sõime hommikust ja suundusime Whitehaven randa, mis on maailma ilusamate randade edetabelis kolmandal kohal. Randa jõudmiseks jalutasime läbi Whitsunday rahvuspargi ning Ash jaas meile igalsammul seal teadmisi selle koha ajaloo ja loomade kohta. Rannas olekuks anti meile 2 tundi, kuid päikest me peaaegu ei näinudki ja saime vahepeal ka vihma kaela. Lõunaajaks suundusime tagasi purjekale kus Elliot võttis meid vastu juba igasugu hea ja paremaga. Peale lõunasööki võtsime suuna Hookei saare põhjaossa, et seal veidike snorgeldada. Teekond sinna oli väa raske, suure tuule tõttu olid ka suured lained ja nendest läbi murdmine oli jube. Enamus inimesi jäid merehaigeks aga snorgeldamine tegi olemise jälle heaks. Jäime sinna lähedale ka ööseks pidama nii et ei pidanud enam laineid kannatama. Ööseks tegin taakord endale dekile pesa ja seekord ühinesid minuga ka taani tüdrukud. Kuid niipea kui esimene väike vihmasabin alla tuli, jooksid nad sisse tagasi. Ka mina ei saanud kahjuks seekord dekil hommikuni magada, keset ööd tuli alla korralik paduvihm, jooksin kõigi asjadega sisse kuid nii ma ise ka kuid tekk ja padi olid märjad. Teha aga ei olnud midagi, pidin nende samade märgade asjadega enda voodisse pugema ja proovima uinuda, kahjuks oli minu voodi kohe väljapääsu juures nii et päris külm oli seal tuuletõmbuse käes olla. Ka teised kes väljas katuseall magasid tulid varsti tubastesse tingimustesse. Hommikul oli äratus enne poolt seitset, läksime lähedal asuvasse lahte ja tegime varahommikuse snorgelduse, seekord vägapaljud vette ei roninud. Snorgeldus tehtud sõime hommikust ja suundusime tagasi algusesse. 2.5 tundi lainetega võitlemist ja olimegi tagasi sadamas kus paar päeva tagasi alustasime. Kahjuks vihmasajud rikkusid veits mu purjetamise ära, kuid siiski oli see reis päris mõnus ja olen nüüd täielik snorgelduse fänn. Nüüd olen tagasi siin samas hostelis kus enne purjetamist ja mis edasi saab pole mul õrna aimugi.

14. aprill 2010

Sõit mandrile möödus kiiresti, rabasime endale laua stepslite juures nii, et saime arvutis aega veeta. Seekord olid kinos enamjaolt lastfilmid, mistõttu peale ühe filmi vaatamist rohkem ei tahtud sinna minnagi. See praamisõit on täpselt nagu Eesti-Rootsi kruiis, ainult et meie siis sõitsime päevasel ajal. Bänd esineb ja igaüks saab endale kõige meeltmööda oleva istumise otsida. Märkamatult oli kell saanud juba 7 õhtul ja me olime lõppudelõpuks randunud. Saime oma suured pagasid kätte ja olime valmis suunduma linnapeale, et otsida üles koht kus ööbime. Seekord oli siis meile oma diivanit nõus laenama üks 35 aastane noormees Damo, kes on maailmas väga palju ringirännanud ja ka ise diivanitel igalpool surfanud. Tema juurde jõudmiseks pidime minema kahe erineva trammiga. Esimese leidsime kiirelt üles ja läksime peale, kuna väljas oli pime siis oli väga raske näa peatuste nimesid, meie pabistamist märganud kõrval seisev noormees aga pakkus lahkesti meile abi ja lubas öelda kui meie peatus kätte jõuab. Ei läinudki kaua kui juba ronisime oma suurte kottidega trammi pealt maha ja kohe seal samas lähedal oli ka teine trammipeatus. Eelmisel trammil olime jänest sõitnud, sest lihtsalt ei olnud münte niipalju et piletit osta siis nüüd jooksis Kaidi ruttu raha vahetama, et saaksime vähemalt teise trammi peal pileti osta. Saime ka ilusti teise trammi peale ja peale 30 min sõitu olime jõudnud õigesse peatusesse. Helistsime Damole ja ta tuli meile autoga trammipeatusesse vastu. Viskasime asjad tuppa ja Kaidi jooksis dušši alla, samal ajal aga läksime meie Damoga pitsat ostma. Veetsime õhtu teleka ees pitsat ja šampust juues ning kuulates lugusid Damo seiklustest Euroopas ja Ameerikas. Ta oli vääääga jutukas noormees, mistõttu meil oli hea lihtne talle lihtsalt aegaajalt noogutada ja kaasa naerda kui midagi naljakat oli. Kui juba kell päris palju oli, läks Damo oma sõpradega välja ja meie saime rahulikult end magama sättida. Mina sain siis seekord diivani ja Kaidi madratsi. Järgmisel päeval tegime Damole hommikusöögi ja tema viis meid vastutasuks linnapeale. Võtsime auto peale ka tema hea sõbra Jacki, kes on Keeniast pärit. Esiteks viis ta meid linna suurele turule, kus jooksime Kaidiga kiiruga läbi ja saime isegi mõned ostud tehtud. Edasi läksime St Kilda linnaossa, samasse kohta kus ma novembris tere nädala elasin. Pidime seal kokkusaama ühe neiuga, kellel on müüa Uus-Meremaa raamat. Nimelt Kaidil on ees ootamas kahe nädalane seiklus seal ja tahab end natukenegi ette valmistada. Neiu ise oli Hiinapäritoluga hollandlane, kes jättis meile kõigile kahtlase muljes. Ta nimelt ei maininud meile et tal kiire ja võttis vastu Damo kutse minna kuskile kohvijooma. Istusime ühes pitsakohas kus tellisime kambapeale pitsa, itsasöödud hakkas neiuke äkki jõle kiire. Selleks hetkeks aga ei oldud üldse veel raamatutehinguni jõutud, mistõttu Damo tegi ettepaneku et saadame neiu sinna kus tal nii kiire on ja teepeal räägime raamatust. Välja kukkus hoopis nii et see neiu jooksis turbokiirusel meie ees ja meie jälitasime teda nagu imelikud. Lõpuks Kaidi lihtsalt jooksis neiule järgi ja ütles et ei soovi seda raamatut:P saime peale seda jälitustööd kõvasti naerda sest tagantjärgi tundus see veel eriti naljakas. Siis mainisimeDamole et tegelt oleks meil vaja järgmiseks päevaks kuskilt auto laenutada, misjärel hakkas ta kiiresti asjaga tegelema, läksime lähimasse hostelisse ja uurisime ega kellegil ei ole plaanis Great Ocean Roadile minna. Kahjuks ei olnud seal midagi ja nii me käiksime veel paariskohas ja ka ühes autolaenutuses hinda küsima. Kuna ma aga olin netis juba asja uurinud siis teadsin et netis on veel paremaid pakkumis ja tegingi ettepaneku minna koju ja seal netis asi korda ajada. Mõeldud tehtud, kodu bookisin kõige odavamas autolaenutuses kõige väiksema ja odavama auto. Sel korral tuli mu vanus kahjuks, nimelt peavad alla 25 aastased juurde maksma üüri hinnale päris korralikult ja tõsiasi et mul ainult kaks kuud puudu oli tõsiselt muserdav. Aga siiski saime linna parima pakkumise. Vahepeal olime ka ühte siinsesse kuulutuste lehele silma peale visanud ja leidsime sealt üe saksa neiu, kes otsis kedagiu kellega sama trip lbi teha nagu meilgi plaanis oli. Helistasimegi talle ja saime ühe kambajõmmi juurde. Kõik asjad homseks korda aetud, käisime Kaidiga poes ja valmsitasime poistele õhtusöögi.

Esmaspäeva hommikul ajasime end vara üles kuid ikka läks enne mitu tundi kui saime lõpuks teele asuda. Lõppudelõpuks saksa neiu Kristina auto peale saanud, viis Damo meid lennujaama lähedale autolaenutusse kus saime oma pisikese Hyndai Getzi kätte. Jätsime Damoga hüvasti ja surusime kõik oma suured kotid pisikesse autosse. Sõit võis alata, kuigi jah natuke harjumatult, sest see auto oli manuaal käigukastiga ja pidin endale pidevalt käiguvahetamist meelde tuletama. Ookeani äärde jõudes hakkas looooomulikult sadama ja nähtavus oli suht kehv, kuid siiski jõudsime peaaegu igas vaateplatvormil peatuse tehtud. Õhtupoole võistlesime pimedusega, et siiski võimalikult palju ära näha, kuid lõpuks pidime alla andma. Siis võtsime teekonna ette oma ööbimiskohta, linnakeses Hamilton ootas meid endale külla neiu Felicity. Meid võeti väga soojalt vastu, see oli Felicity vanemate kodu, hästi vana kuid väga hästi korda tehtud. Meie jaoks oli juba valmis pandud madratsid ja magamiskotid. Küpsetasime koos pitsa ja muffineid ning nautisime neid hiljem koos punase veiniga. Väga meeldiv õhtu oli ja uni tuli veel meeldivamalt. Algselt oli meil plaanis järgmisel päeval ookeani äärde naasta kuid Felicity suutis meid ümber veenda ja tuli koos meiega hoopis Grampians rahvusparki.Tegime seal kahe tunnise jalutuskäigu kõrgele vaateplatvormile ning võtsime seal päikest. Felicity tuli just paar nädalat tagasi Kanadast, kus ta veetis pool aastat ja seda oli näha ka ta nahast, mis oli täiesti lumivalge. Peale jalutuskäike nautisime imehead jäätist ja oligi aeg juba hüvasti jätta. Asusime ruttu teele Melbournei suunas ja suutsime sinna lõpuks jõuda peale 9 õhtul. Olin surmväsinud, kaks päeva pidevat sõitmist oli mind täiesti ära kurnanud. Viisime Kristina lennujaama ja ise läksime otsisime autolaenutuse lähedal ühe vaikse tänava, kus sättisime end autos magama. Tundisme puudust oma suurest Holdenist, kus oli meil alati piisavalt ruumi, kuid mina olin nii väsinud et polnud üldse probleemi unemaailma vajumisega. Kuigi öösel ärkasin mitu korda üles, esiteks siis kui kell kolm öösel tuli prügiauto meie lähedal olevat prügikasti tühjendama, teine kord oli siis kui Kaidi paaniliselt karjatas „ärka üles“, sest meie kõrvale oli üks auto tulnud ja ta kartis et see tuli meid sealt ära ajamaJ Kuid meid ei ajanud keegi ära ja saime seal hommikuni põõnata. Kui väljas valgeks läks, suundusime autolaenutusse autot tagastama, auto vaadati üle ja meie õnneks ei leitud midagi viga olevat. Sealt viidi meid tasuta bussiga ära lennujaama. Lennujaamas hakkasin oma asju üle vaatama ja mõtlema mida maha jätta ja mida kaasa võtta. Ja siis ma avastasingi et mu kohver on katki, oehh olin seda siiani truult kaasa vedanud sest minu arvates on kohver palju mugavam kui seljakott aga nüüd ei julgenud seda enam lennuki peale saata, sest nad võivad selle seal lihtsalt täiesti ära lõhkuda. Nii ma siis pakkisingi raske südamega kõik oma asjad ümber seljakotti. Kohvrisse panin teki, padja ja ühe kampsuni ning viisin koristaja kätte, et ta selle ära viskaks. Kui kell pool 10 hakkas saama, pidin mina lennuki peale liikuma hakkama ja Kaidi vaeseke pidi oma lendu üksinda ootama jääma. Kaidi siis sõidab täna õhtul kaheks nädalaks Uus-Meremaale aga mina suundusin tagasi Queenslandi. Kui me kolm nädalat tagasi need lennupiletid ostsime, siis mõtlesin tõsiselt temaga Uus-Meremaale sõitmisest, kuid aimasin et peale mitme nädalast rändamsit vajan puhkust ja mul pole ka piisavalt riideid et sealses külmas kliimas vastu pidada, mistõttu ostsingi endale lennupiletid soojalemaale:D Ja mul oli täiesti õigus, sest olen külmast väsinud ja suurima heameelega lähen tagasi soojasse kliimasse, paar päeva tagasi rääkisin ühe tuttavaga sealt kuhu suundun ja ta ütles et vihmaperiood on möödas ja neil on seal südasuvi jälle käes...juhhhuuuuJ

Nüüd siis olengi esimese lennureisi läbinud ja istun Brisbanei lennujaamas, kolme tunni pärast lähen istun teise lennuki peale ja sõidan Whitsunday rannikule jälle täiesti üksi:(

10. aprill 2010

Kõik algas siis kui esmaspäeva hommikul jooksis meie ees üle tee must kass, tundsin et nüüd ei ole midagi head oodata. Esmaspäeval Hobarti kihutades selgus, et austraallaste jaoks on lihavõtted oodatus pikemad ja vajalikku hambaarstiaega ei ole Kaidile võimalik kuidagi organiseerida. Liikusime siis lõunasse, et seal külastada Haistingu koopaid ja soojaveeallikat, kuid meie õnnetuseks pandi need meie nina all kinni, sest kell oli vahepeal saanud 4. Olime sügavalt pettunud ja kurvad, sest teadsime, et me ei jõua seda ka järgmisel päeval külastada. Seega pidime samateed tagasi Hobarti suunas sõitma, peatusime ühes sealses metsas, kus leidsime ööbimiseks sobiva koha. Ööbimiskohas ootas meid ees paar prantslast, kes olid üles teinud ka lõkke. Meie kohalejõudmine hirmutas prantslased telki ja me saime rahulikult kahekesi nautida lõkketuld, kuni Kaidil õnnestus see kustutada.

Teisipäeva hommikul ajasime end varakult üles, et teha üks hommikune jalutuskäik metsas ning üles otsida Big tree, mis oli 400 aastane eukalüpt ja on arvutuste kohaselt kõige raskem puu. Ja oligi aeg jälle metsast välja tulla ning Hobartisse minna Hobartis otsisime üles Tasmaania muuseumi, kus oli võimalik tutvuda Tasmaania ajaloo ja loomadega ning samuti nautida ka kunsti. Peale muuseumi läbimist, istusime sealsesse kohvikusse ning läksime internetti. Netis oli vaja ajada korda meil nii mõnigi asi, esiteks tagasisõidu praamipiletid, kuna eelmine kord olime piletid ostnud kõigest kaks päeva enne sõitu, loodsime ka seekord need nii lihtsalt saada. Aga selgus, et selle päeva piletid olid väljamüüdud ja teistel päevadel sõitis praam ainult öösiti, mistõttu pileti hinnad olid kaks korda kallimad. Helistasime sadamasse ja uurisime lähemalt mis võimalused on, selgus et endale saame veel piletid aga autole mitte. Sattusime suht paanikasse, mida teha, sest ei tahaks maksta mitukorda rohkem ja meil on kindlasti vaja olla mandril juba sellel nädalavahetusel. Pidime vastuvõtma raske otsuse ja ostma endale praamipiletid aga mitte autole. Mistõttu oli mul vaja hakata ruttu uurima võimalusi autost lahti saamiseks. Helistasin Devonporti mehaanikutele, kes ütlesid et nad liiga väikesed ettevõtted ja ei osta vanu autosid osade jaoks. Aga sain nende käest infi Devonporti ainukese mehe kohta, kes ehk oleks huvitatud sellest. Nimelt on autol sada häda, kõige suuremaks mureks on mootor, mis vajab väljavahetamist. Selline diagnoos pandi juba kaks kuud tagasi ja selle parandamine on täiesti mõtetu sest sama raha eest saaks juba korralikuma auto osta. Olen väga õnnelik, et ta on siiski siiani vastu pidanud ja ma pole veel õnneks tee äärde kordagi jäänud, loodan et seda ei juhtu ka täna ja homme. Ühesõnaga helistasin siis tollele mehele, kes äkki ostaks selle ära. Emaslt kui ütlesin mis auto on, siis ütles et ta nii vanu autosid ei osta, kuid väikse jutu peale lubas siiski üle vaadata aga üle 100 dollari mulle selle eest pakkuda ei saa. No mis seal siis ikka, saan vähemalt midagigi, sest teine variant oleks see kuskile lihtsalt maha jätta, sest aega mul nagunii muud ostjat leida pole ja ega vaevalt seda keegi osta tahakski kallimalt, sest on ju näha ja kuulda kui läbi see auto omadega juba on. Asjad netis ja telefoniga aetud, pidime hakkama liikuma kohta nimega Coles Bay, mis asub Tasmaania idarannikul. Seal pidi ootama meid üks vanem härra, kes lubas meid enda juurde ööseks võtta. Tee peal üritasime talle helistada aga kuna meil ei olnud levi siis oli seda raske teha. Ühel korral õnnestus ta isegi telefoni otsa saada ja selle lühikese kõne käigus selgus et ta töötab kuskil majutusasutuses. See tundus meile väga kahtlane, miks peaks inimene kes teenib raha majutuse pakkumisega, äkitselt meile tasuta ööbimist pakkuma, kahtlaseks tegi asja ka see et ta kutsus meid enda tööjuurde kokkusaama. Olime suht kahtlustavad ja ebakindlad. Kohale jõudes leidsimegi eest karavanpargi, mille kontorisse me siis ka aral sammul sisse astusime. Tundsime kohe selle härra ära, ta selline vanem 60le lähenev hallipäine meesterahvas, kes meie tutvustamise peale manas näole suure naeratuse ning lubas meiega kohe tegeleda. Esimese asjana hakkas kohe seletama, et meie majutamiseks on mitu võimalust, üks neist oli jääda tema majja ja teine võimalus oleks omaette elamispind seal saada. Olime siis viisakad ja tema kodu üle vaadanud, ütlesime et jääme rõõmuga tema juurde, milline kergendus see kõik oli, et tegelikult oli ta väga tore ja lahke mees. Kuid siiani jääb mulle arusaamatuks miks inimene, kes teenib raha karavanpargis võtab enda juurde ööbima võõraid inimesi tasuta. Härra Mike elas pm seal samas karavan pargis ja tema kasutada oli neljatoaline majaosa. Me saime täitsa oma toa, kus oli kaks voodit. Mike näitas meile elamise ära ja läks ise tööle tagasi. Meie nautisime üle mitmepäeva jälle duššimõnusid ning hakkasime õhtusööki valmistama. Mul oli veel pool kilo tatard alles, nii et otsustasimegi siis seda teha. Kuna Mike oli meil lahkelt lubanud külmkapist kõike võtta siis lisasimegi pudrule mõned singitükid. Samuti oli meil alles veel ka üks suvikõrvits ja juustutükk, nii ma siis praadisingi kõrvitsa ja lisasin sinna peale juustutükid. Hakkasime just sööma kui Mike koju tuli, pakkusimegi siis talle ka süüa. Neil siin maal ei ole õiget tatard, mistõttu ta sõi seda huviga. Peale õhtusööki saime oma mustatd riided viia karavanpargi pesumasinasse pesema. Varsti tuli Mikeˇle külla üks sõber, kellele sisseastudes anti kätte kohe külmkapist üks õlu ning pakuti erinevaid asju süüa. Sõber siis panigi grilli üles ja grillis endale kaks suurt veiseliha tükki, selle kõrvale pakkusime talle siis ka veel alles jäänud tatard. Ta sõi isuga ning lubas meile hommikuks värsket saia muretsedaJ Mike jagas meile ka oma wifi koodi nii et saime poole ööni netis istuda ja natuke ka kodustega juttu ajada. Täiesti uskumatult oli meie stressirohke päev lõppenud nii õnnelikult ja siiani meid kummitanud mured kadusid iseenesest. Uni oli öösel eriti magus sest voodid olid mega pehmed ja tekid soojad. Kuid siiski ajasime hommikul end enne seitset üles sest Mike pidi hommikul ujuma minema ja lubasime temaga ühineda. Ärgates aga ei leidnud me Mike kuskilt kodus ja natuke aega hiljem selguski et ta oli läinud üksi ujuma sest arvas et me nagunii ei tule. Aga kui nägi et me juba valmis minema siis tuli meiega kaasa ja tegi ka ise teise supluse hommikuses külmas meres. Vesi oli tõsiselt külm aga mitte hullem kui Eestis. Õnneks oli õhk soe nii et ei olnud üldse külm veest välja tulla. Siis kui hakkasime tagasi toa poole liikuma, saime korraliku vihma endale kaela, mis andis märku et see päev me ilusat ilma ei näe. Hakkasime hommikusööki valmistama ja Mike soovis et ma talle tatard piimaga teeksin, nii nagu olin eelmisel päeval rääkinud et ma tavaliselt kodus endale teen. Nii ma siis keetsingi talle väikese potitäie tatard, endale aga tegime härjasilma ja verikäkki...just verikäkki, sest just selle oli Mike meile ostnud, poes oli talle öeldud et eestlased söövad seda. Ta ise keeldus seda söömast aga meie nautisime seda väga. Peale hommikusööki jooksis Mike juba täiesti lootusetult hilinenuna tööle ja meie pakkisime oma asjad et edasi liikuda. Enne tööle minekut pani Mike meile südamele et me ikka külmkapist nii palju süüa kaasa võtaks kui tahame. Aga no meie ikka tagasihoidlikud eestlased võtsime natuke üht ja teist lõunaks, mittemidagi suurt ja läksime hüvastijätma. Kaidil õnnestus Mike`le ka surfilaud maha ärida nii et nüüd oli meil üks asi vähem kaasas kanda.

Edasi liikusime mööda idarannikut ülespoole, esimeseks peatuseks oli seal Coles Bay lähedal asuv Wineglass bay, mille nägemiseks jalutasime ülesmäge tükkaega. Vaateplatvormis avaneski vaade veiniklaasi kujulisele rannale. Edasi liikusime metsloomi vaatama ühte loomaaia moodi kohta. See oli suht sarnane sellele, mida oli jaanuari alguses Brisbane lähedal külastanud, nüüd olid lihtsalt vähe teised loomad. Saime imetleda Tasmaanias laialt levinud possumeid, papagoisid, hirvi, muidugi ka koaalad, kängurud ja loomulikult ei saanud mööda minna Tasmaania kuraditest. Õnneks jõudsime sinna nii õigel ajal et saime näha kuidas kuradeid söödeti. Siis otsustasime minna meel emusid ja jaanalinde vaatama, kes olid pandud teistest loomadest väikese jalutuskäigu kaugusele. Meie õnnetuseks hakkas just siis sadama ja mittekuskile ei olnud varju alla minna. Olime tugevad ning vaatasime ikka suurte lindudega tõtt ning siis kiiremal sammul tagasi algusesse. Saime läbimärjaks nii et autos läks puhur kõige kuumema peale ja hakkasime kuivama. Liikusime edasi põhja poole mööda rannikut aga kuna ilm oli väga vihmane siis midagi väga näha ei saanudki. Siiski trotsisime vihma ja jooksime ühes metsas vaatama 90 m kõrgust koske. Ja edasi oli vaja leida ööbimsikoht, loodsime et leiame selle lihtsalt kuid väljas oli juba kottpime ning olime jälle metsade vahel. Lõpuks maandusime jälle ühe karavanpargi värava taga, saime seal ünnelikult öö jälle mööda saadetus ja hommikul varakult asusime teele Tasmaania suuruselt teise linna Launcestoni poole. Nimelt sai Kaidi endale sinna hambaarsti aja, jõudsime varakult juba kohale nii et saime korralikult linnapeal jalutada ja ümbrust nautida. Tegemist on väga ilusa väikse linnakesega, madalad vanad majad, ei mingeid pilvelõhkujaid või klaasist monstrumeid. Arsti juures käidud ja linn nähtud asusime teele põhjapoole, et õhtul maanduda mere ääres. Tee peal külastasime põõsaslaborünti. Tegemist oli taaskord ühe pere ettevõtmisega, kus oli siis suur põõsastest laborünt ja väiksemad loogiga mängud. Veetsime seal lõbusalt tunnikese ning liikusime jälle edasi. Tahtsime külastada teepeale jäävat nokkloomade maja ka aga kahjuks olime pool tunnikest jälle hiljaks jäänud sest see pandi jua pool 4 kinni. Otsustasime siis et tuleme hommikul tagasi sest ööbisime nagunii seal lähedal. Ööbimiseks leidsime endale koha Green Beachil. Seekord siis tegime endale seal kõikidest söögijäänustest jälle väikse sooja toidu ja jõime kõrvale veini. Lobisesime seal niimoodi päris mitu tundi ja nautisime täiega sellist rahulikku õhtut.

Oligi käes reede hommik ja peale pisikest suplust külmas meres pidime teele asuma Devonporti poole. Enne seda siiski läksime nokkloomi vaatama. Jõudsime sinna juba varakult ja meid võttis vastu üks väga ebaviisakas tädi, mis oli täiesti mitte austraalialik. Ta tegi meile selgeks et olime kohal liiga vara ja sel asemel et meid sisse kohvi jooma kutsuda käskis meil hiljem tagasi tulla. Olime suht shokis ja mõtlesime tükkaega kas tahame üldse sinna sisse minna pärast. Kuid nokkloomi tahtisme näha nii et ootasime ikka ära õige aja ja üritasime uuesti. Alguses näidati meile seal 15 min filmi ja siis läksime loomi endaid imetlema. See sama ebaviisakas tädi oli meile giidiks ja viskas loomadele akvaariumisse süüa, hästi huvitav oli vaadata kuidas nad toitu otsisid ja seda siis alla kugistasid. Saime teha tutvust ka kolme sipelgasiiliga, kellel oli ka söötmisaeg. Neile viidi kausikestega mingit pudrumoodi asja, mida nad siis oma pikkade vingerdavate keeltega sõid. Kui kausid tühjad läksid nad puuhalgude juurte ja hakkasid seal sipelgaid taga ajama, päris naljakas oli see kuidas nende keel läbi pragude kaugelekaugele sipelgate järele sukeldus. Loomad imetletud läksime edasi veits veel lõunapoole, kus tahtsime külastada meefarmi ja koopaid, kuid aja puuduse tõttu pidime koobastest loobuma ja lihtsalt meefarmi minema. Seal saime maitsta väga erineva maitsega mett. Nad seal segavad mett erinevate maitsetega, täiesti uskumatu kui palju erinevaid variante oli. Isegi šokolaadimesi oli seal, kuid minu lemmikuteks olid ikka pähklitega. Siis oli seal ka mesi segatud erinevate vürtside ja pipardega, nagu näiteks chilli pipraga. Seal oli ka väike muuseum püsti pandud, kus sai siis lugeda ja vaadata kuidas mesilased elavad ja töötavad. Päris mesilastele oli loodud elamistingimused klaasitaha, nii et sai vaadata kuidas elu kärjes käib. Kõik vaadatud pidin etgea raske otsuse mida sealt kaasa osta, sest kõik oli seal nii hea ja tahtsin miskit ikka kaasa ka tuua. Ostud tehtud võtsin endale ka ühe meejäätise, mis oli superhea. Magusa üledoosiga liikusime edasi linakesse Sheffield, mis on väike kunstilinn. Seal on väga paljude hoonete peale maalitud suured pildid, nii et lihtsalt seal ringijalutades saad näha tõeslist kunstinäitust. Meie õnneks toimus seal ka väike kunstnike võislus, kus 9 kunstnikku maalisid oma täid suuuuurele seinale. Kui meie sinna jõudsime siis olid tööd juba peaaegu valmis nii et saime juba pm valmsitöid imetleda, andisme siis omagi hääle lemmikute poolt. Edasi kiirustasime Devonporti, et vaadata kas saame ikka utost lahti, õnneks saime selle mehe kätte kellega olin mõni päev tagasi rääkinud ja kuigi ta mind ei mäletanud võttis ta siiski meid lahkelt vastu, vaatas auto üle ja ütles et üle 100 ta mulle ikka pakkuda ei saa, et kui kedagi teist ei leia et siis tuleks tema juurte tagasi. (Mees oli suht üllatunud et me selle autoga tee peale jäänud ja nii palju kilomeetreid olime läbinud, olime tõesti ise ka väga õnnelikult et elusalt ja õnnelikult tagasi Devonporti olime sellega jõudnud.) Aga meil ei olnud aega kedagi teist ostjat otsida, sest see mees pidi töö letama 45 min hiljem ja peale seda ei saaks ma isegi talle enam seda müüa. Nii me siis läksimegi hosteli juurde, laadisime auto tühjaks ning läksime kiiresti tagasi selle mehe juurde. Autost lahti saanud, kõdisime hostelisse, see oli väga huvitav majutuskoht. Nimeks on Gingerbread House ja tõesti see nägi välja nagu piparkoogimajake. Seljakotiränduritele oli ööbimiseks tehtud pööningukorrus, pidime kuskilt maja tagant metallist trepist üles ronima. Kõik oli selline vana j akulunud ja alguses ehmatas täitsa ära aga siis tundus see kõik jällegi väga kodune ja mõnus ja olime rahul et selle koha olime ööbimiseks valinud. Ja mis kõige parem see oli täpselt sadama kõrval nii et ainult mõni minut oli vaja jalutada. Hostelisse sisse kolides avastasime ennast väga väiksest toast, kus oli kaks nari ja mis kõige huvitavam, meid oli samasse tuppa pandud kahe noormehega. Need olid kaks saksa poissi, kes töötavad seal Devonporti lähedal farmis 5päeva nädalas ja ööbivad autos, kuid nädalavahetusel tulevad sinna hostellise ööbima, saavad seal pesu ja ennast pesta ning paar ööd voodis magada. Üks poistest oli väga jutukas ja rääkis oma seiklustest igapool maailmaosades. Õhtul kui olime end puhtaks kasinud ja söönud, võtsime pikema jalutuskäigu kesklinna, mis asus täpselt teiselpool jõge, kuid et sinna saada, pidi tunnikese kõndima sest sild oli meist päris kaugel. Kesklinnas avastasime, et see oli suht väljasurnud ja msikit sela teha nagunii ei ole, võtsime Mcdonaldsist endale jäätise ning vaatasime kuidas teiselpool jõge praami autosid täis laaditakse. Öö oli mõnus, pehme ja soe, siiani ei jõua kohale, et ma ei peagi enam autos ööbima, need ajad on möödas, ei ole enam autotki milles magada, edaspidi pean leidma endale ööbimise tubastes tingimustes.

Täna hommikul võtsime oma kotid ja tulime praami peale, oleksime taaskord nagu piiri ületanud, kotid vaadati üle ja küsiti rida küsimusi. Aga nüüd oleme õnnelikult siin mere peal ja ees on ootamas 10 tunnine reis mandrile.

5. aprill 2010

Neljapäeva hommikul oligi meil siis aeg Tasmaani poole teele asuda, praam pidi välja sõitma kell 9 aga kohal pidi juba varakult olema, nii me siis hakkasimegi Richardi juurest kell 7 liikuma. Sadam oli suhtleiselt lähedal aga kuna Richard tahtis ikka kindel olla et me jälle ära ei eksiks ja ikka õigeks ajaks sadamasse jõuama, sõitis ta meil ees ja näitas teed. Kui sadamasse jõudsime küsiti esimese asjana kas meil on kaasas juur- ja puuvilju, mei vastasime kohe et ei ole, igaksjuhuks kontrolliti üle ka meie kapotialune ja pagasnik. Siis kui olime sellest mehest mööda saanud hakkas meile meenuma et tegelt meil ju kuskil kotis mõned õunad, porgandid ja suvikõrvits. Kaidi lubas õunad ja porgandid praami peal ära nosida ja seda ta ka tegi seal. Praam sõitis Tasmaaniasse 10 tundi, läbides kuskil 430 km. Ma olin öösel halvasti maganud, mistõttu ei oleksin heameelega kuskil selle aja magades mööda saatnud kuid kuna meil ei olnud kajutit võetud ei saanud ma seda kohe kuidagi teha. Nii ma siis jalutasingi praami peal ringi, vahepeal vaatasin telekat ja käisin kinos, kuid kuna kinos oli ainult kolm filmi millest kaht ma olin juba näinud siis ei viitsinudki seal peale selle ühe nägemata filmi vaadata. Muideks soovitan väga seda filmi, nimeks oli Mao`s last dancer. Lõpuks said need 10 tundi läbi ja meil oli aeg saarele maanduda, autos juba valmis maha sõitma, meenus meil et oi meil on ikka see suvikõrvit autos ja siis avastasime veel ühe laimi ja sidruni ka, ma seal siis mõtlesin valjult et mis tegema peaks kui maha minnes jälle küsitakse ja läbi hakatakse autot otsima. Minu jutu peale läks Kaidi suht närviliseks, tunne oleks nagu me oleks hunniku ebaseaduslikke asju maale üritanud smuugeldada. Õnneks õnnestus meil siiski saada sellisesse ritta, kus lihtsalt küsiti et kas meil värskeid asju on autos ja ma siis vastasin süütu näoga et ei oles sest no me lihtsalt ei tahtnud oma puuviljadest loobuda:P Ja nii me siis sõitsimegi kõhud kõvers sadamast ära, loodan siiski sügavalt et me nüüd oma smuugeldamisega siia saarele mingeid haigusi ei toonud.

Saarele jõudes oli väljas juba suht pime nii et meil ei jääudki muud üle kui üks parkla leida ja homseks päevaks end välja puhata. Õnneks on siin saarel autoga rändajatele mõeldud ja selleks on loodud palju tasuta parklaid koos vetsudega.

Järgmisel päeval sõitsime mööda põhjarannikut lääne suunas ja külastasime teepeale jäävaid linnakesi, otsisime nokklooma ja jalutasime vihmametsas jne. Kui olime juba päris kaugele läände jõudnud, võtsime suunaks lõuna ja sõitsime läbi paksude vihmametsade, mööda kruusateed, mis tundus olevat lõputu. Olime täielikkus pärapõrgus, mis muideks oli kõige ilusam pärapõrgu, sest meid ümbritsesid mäed. Kuid läbida oli vaja üle 100 km kruusateed, mis oli väga käänuline ja kohati väga kehvas olukorras, nii et lõpuks oli mul selline tüdimus ja väsimus peal. Kottpimedas jõdsime lõpuks külakesse Corinna, kus asusid erinevad ööbimsivõimalused, meie muidugi maksta ei tahtnud ja parkisime oma auto jõeäärsesse sadama parklasse ning hiilisime vaikselt telkimisplatsi jaoks mõeldud vetsu. Hommikuks pani Kaidi telefoni juba varakult helisema kuid öösel oli see sussid püsti visanud ning meie koiduvalguses sealt välja hiilimisest ei tulnud miskit välja. Õnneks siiski saime sealt minema ja võtsime suuna Cradel Mountaini poole. Seal parkisime auto ära ja istsuime bussi peale, mis viis meid natuke kõrgemale, mägede tippudele lähemale. Seal kõrgemal me siis valisimegi endale eesmärgiks vallutada selle koha kõige kõrgem tipp, milleks oli 1575 m kõrgune mägi nimega Cradel. Alguses ei saanud me pointile pihta et kuhu me siis suunduma peame ja läksime suvalt mingite siltide järgi, lootuses jõuda õigesse kohta. Liikusime järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõudsime ühe madalama mäe tippu, selleks oli Marion kõrgusega 1245 m (?). Vaade oli imeline aga sinna jõudmine oli võtud juba 3 tundi, otsustasime ringiga kuskilt tagasi auto poole liikuma hakata kuid kui olme veits edasi liikunud märkasime teerada selle kõige kõrgema tipu poole, mõtlesime mõned minutid mida teha sest tundus et see lihtne ei saa olema. Otsustasime siiski väsimust võita ja sinna kõrgele ronida. Teekond kõrgustesse oli vaevaline, kõige tippu jõudmiseks pidi ronima üle suuurte kivide, sest mäe tipp pm koosneski suurest kivihunnikust. See oli päris jube ettevõtmine kuid kui nägin et lapsevanemad ronivad seal isegi oma noorte 9-10 aastaste lastega, sain aru et nii jube see ikka ei saa olla ja surusin oma hirmud maha. Vahepeal tekkis küll surmahirm sest mingeid julgustusseadmeid ju ei olnud ja all laskus lõputu kuristik, vahepeal nägid nende kivide all mille peal ronisid musta lõputud tühjust. Kõige hirmutavam oli sel hetkel mõte et pean sealt ka ju alla ronima sest ülesronimine oli küll füüsiliselt raske kuid üles minnes ei pea alla kuristikku vaatama. Oi kui hea tunne oli see kui lõpuks üleval olime ja saime vaadet nautida, kuid kaua me seda ei saanud teha sest pimedus oli juba ähvardavalt lähedal ja me polnud kindlad kui kaua võtab meil aega et tagasi bussipeatusesse saada. Mäe otsast alla ronides küsis Kaidi ühe meesterahava käest kellaaega ja busside liiklemisaega. Mehe vastusest selgus et viimane buss läheb kahetunni pärast, hakkasime siis kiirelt alla poole liikuma kuid kui olime juba pool tundi liikunud nägime silti mis ütles et parklasse jõudmine võtab 2, 5 tundi. Suure hirmuga asusime siis kiirelt teele, Kaidi kiiremini kui mina, sest ma lihtsalt ei suutnud end kiiremalt liikuda, terve keha oli väsinud ja valus. Pidime pm jooksma üle kaljunukkide ja puujuurikate, lõpuks kaduski Kaidi mul silmist. Kaidi jõudis bussijaama 10 min enne teadaolevat viimase bussi lahkumist, kuid selgus et just sel hetkel kui ta sinna jõudis hakkas üks buss lahkuma ja järgmine pidi tulema alles tunni aja pärast. Oehh mina jõudsin alla alles pea 10 min hiljem, pidime seal siis teiste ränduritega koos külmetama selle tunnikese, siis olime tagantjärgi targad et oleksime võinud ju rahulikult alla tulla aga no mis me nüüd saime endam teha. Lõpuks see kaua oodatud buss jõudis ja lõpuks siis kui oli väga pime jõudsime ka oma autoni. Seekord sõitsime siis pimeduses lootes leida kohta kus saaks soojadušši, sest peale 7 tunnist matkamist olime läbimärjad ja külmunud. Nagu meie jaoks loodud leitsimegi autole koha ühe karavanpargi kõrval, kus saime ilusti dušši alla hiilida.

Pühapäeva hommikul keerati meil siin kellad talveajale nii et saime ühe lisa tunni, mistõttu panimegi kella 6ks helisema ja ajasime end koiduvalguses autost välja. Suundusime lähedalolevasse rahvusparki ja võtsime ette 3 tunnise jaliutuskäigu Tasmaania kõrgeima joa suunas. Montezuma juga on 104 m kõrge. Pikk jalutuskäik metsas tehtud, taipasime et oleme graafikust maas ja tuli ette võtta väga pikk sõit. Tee peal nautisime sõidupealt loodust ja külastasime mõnda vana kaevanduselinna, milles oli veel 19. sajandi hõngu tunda. Õhtuks jõudsime minu eesmärgini siin, ehk siis Gordoni paisuni. Olin sellest oma farmiülemuste käest kuulnud ja teadsin et pean seal kohapeal ära käima, kuigi jah see jäi meie marsuudist 100 km kõrvale, aga mul on hea meele et seal käisime ja selle ära nägin. 140 m kõrge ja pealt on kaare pikkus pea 200 m, vot see oli vaatamisväärsus. Õhtul jõudsime suht hämaras ja kaarel põlesid lambid nii et see oli päris ilus ka. Õnneks sai sinna alla kaare peale ka uudistama minna, nii et päris lähedalt sai üle vaadata. Ööbimise paisust mõnekümne meetrikaugusel puhkealal nii et sain ka veel hommikul valges seal mõned paremd pildid tehtud.

Täna siis hommikul tulime kiiruga Hobarti suunas, sest Kaidil tuli hambast plomm ära ja vaja talle siin ruttu kindlustuse kaudu hambaarsti aeg saada, selgus aga et täna austraallased veel puhkavad ja miskit ei ole lahti kuskil. Nii et suundume uuesti metsa ja siis homme hommikul tagasi Hobartisse.

Pilte kahjuks hetkel üles panna ei saa nii et neid peate veel natuke ootama. Aga võin juba ette öelda et siin on tohutult ilus ainult et veidi liialt külm juba:P