Sõit mandrile möödus kiiresti, rabasime endale laua stepslite juures nii, et saime arvutis aega veeta. Seekord olid kinos enamjaolt lastfilmid, mistõttu peale ühe filmi vaatamist rohkem ei tahtud sinna minnagi. See praamisõit on täpselt nagu Eesti-Rootsi kruiis, ainult et meie siis sõitsime päevasel ajal. Bänd esineb ja igaüks saab endale kõige meeltmööda oleva istumise otsida. Märkamatult oli kell saanud juba 7 õhtul ja me olime lõppudelõpuks randunud. Saime oma suured pagasid kätte ja olime valmis suunduma linnapeale, et otsida üles koht kus ööbime. Seekord oli siis meile oma diivanit nõus laenama üks 35 aastane noormees Damo, kes on maailmas väga palju ringirännanud ja ka ise diivanitel igalpool surfanud. Tema juurde jõudmiseks pidime minema kahe erineva trammiga. Esimese leidsime kiirelt üles ja läksime peale, kuna väljas oli pime siis oli väga raske näa peatuste nimesid, meie pabistamist märganud kõrval seisev noormees aga pakkus lahkesti meile abi ja lubas öelda kui meie peatus kätte jõuab. Ei läinudki kaua kui juba ronisime oma suurte kottidega trammi pealt maha ja kohe seal samas lähedal oli ka teine trammipeatus. Eelmisel trammil olime jänest sõitnud, sest lihtsalt ei olnud münte niipalju et piletit osta siis nüüd jooksis Kaidi ruttu raha vahetama, et saaksime vähemalt teise trammi peal pileti osta. Saime ka ilusti teise trammi peale ja peale 30 min sõitu olime jõudnud õigesse peatusesse. Helistsime Damole ja ta tuli meile autoga trammipeatusesse vastu. Viskasime asjad tuppa ja Kaidi jooksis dušši alla, samal ajal aga läksime meie Damoga pitsat ostma. Veetsime õhtu teleka ees pitsat ja šampust juues ning kuulates lugusid Damo seiklustest Euroopas ja Ameerikas. Ta oli vääääga jutukas noormees, mistõttu meil oli hea lihtne talle lihtsalt aegaajalt noogutada ja kaasa naerda kui midagi naljakat oli. Kui juba kell päris palju oli, läks Damo oma sõpradega välja ja meie saime rahulikult end magama sättida. Mina sain siis seekord diivani ja Kaidi madratsi. Järgmisel päeval tegime Damole hommikusöögi ja tema viis meid vastutasuks linnapeale. Võtsime auto peale ka tema hea sõbra Jacki, kes on Keeniast pärit. Esiteks viis ta meid linna suurele turule, kus jooksime Kaidiga kiiruga läbi ja saime isegi mõned ostud tehtud. Edasi läksime St Kilda linnaossa, samasse kohta kus ma novembris tere nädala elasin. Pidime seal kokkusaama ühe neiuga, kellel on müüa Uus-Meremaa raamat. Nimelt Kaidil on ees ootamas kahe nädalane seiklus seal ja tahab end natukenegi ette valmistada. Neiu ise oli Hiinapäritoluga hollandlane, kes jättis meile kõigile kahtlase muljes. Ta nimelt ei maininud meile et tal kiire ja võttis vastu Damo kutse minna kuskile kohvijooma. Istusime ühes pitsakohas kus tellisime kambapeale pitsa, itsasöödud hakkas neiuke äkki jõle kiire. Selleks hetkeks aga ei oldud üldse veel raamatutehinguni jõutud, mistõttu Damo tegi ettepaneku et saadame neiu sinna kus tal nii kiire on ja teepeal räägime raamatust. Välja kukkus hoopis nii et see neiu jooksis turbokiirusel meie ees ja meie jälitasime teda nagu imelikud. Lõpuks Kaidi lihtsalt jooksis neiule järgi ja ütles et ei soovi seda raamatut:P saime peale seda jälitustööd kõvasti naerda sest tagantjärgi tundus see veel eriti naljakas. Siis mainisimeDamole et tegelt oleks meil vaja järgmiseks päevaks kuskilt auto laenutada, misjärel hakkas ta kiiresti asjaga tegelema, läksime lähimasse hostelisse ja uurisime ega kellegil ei ole plaanis Great Ocean Roadile minna. Kahjuks ei olnud seal midagi ja nii me käiksime veel paariskohas ja ka ühes autolaenutuses hinda küsima. Kuna ma aga olin netis juba asja uurinud siis teadsin et netis on veel paremaid pakkumis ja tegingi ettepaneku minna koju ja seal netis asi korda ajada. Mõeldud tehtud, kodu bookisin kõige odavamas autolaenutuses kõige väiksema ja odavama auto. Sel korral tuli mu vanus kahjuks, nimelt peavad alla 25 aastased juurde maksma üüri hinnale päris korralikult ja tõsiasi et mul ainult kaks kuud puudu oli tõsiselt muserdav. Aga siiski saime linna parima pakkumise. Vahepeal olime ka ühte siinsesse kuulutuste lehele silma peale visanud ja leidsime sealt üe saksa neiu, kes otsis kedagiu kellega sama trip lbi teha nagu meilgi plaanis oli. Helistasimegi talle ja saime ühe kambajõmmi juurde. Kõik asjad homseks korda aetud, käisime Kaidiga poes ja valmsitasime poistele õhtusöögi.
Esmaspäeva hommikul ajasime end vara üles kuid ikka läks enne mitu tundi kui saime lõpuks teele asuda. Lõppudelõpuks saksa neiu Kristina auto peale saanud, viis Damo meid lennujaama lähedale autolaenutusse kus saime oma pisikese Hyndai Getzi kätte. Jätsime Damoga hüvasti ja surusime kõik oma suured kotid pisikesse autosse. Sõit võis alata, kuigi jah natuke harjumatult, sest see auto oli manuaal käigukastiga ja pidin endale pidevalt käiguvahetamist meelde tuletama. Ookeani äärde jõudes hakkas looooomulikult sadama ja nähtavus oli suht kehv, kuid siiski jõudsime peaaegu igas vaateplatvormil peatuse tehtud. Õhtupoole võistlesime pimedusega, et siiski võimalikult palju ära näha, kuid lõpuks pidime alla andma. Siis võtsime teekonna ette oma ööbimiskohta, linnakeses Hamilton ootas meid endale külla neiu Felicity. Meid võeti väga soojalt vastu, see oli Felicity vanemate kodu, hästi vana kuid väga hästi korda tehtud. Meie jaoks oli juba valmis pandud madratsid ja magamiskotid. Küpsetasime koos pitsa ja muffineid ning nautisime neid hiljem koos punase veiniga. Väga meeldiv õhtu oli ja uni tuli veel meeldivamalt. Algselt oli meil plaanis järgmisel päeval ookeani äärde naasta kuid Felicity suutis meid ümber veenda ja tuli koos meiega hoopis Grampians rahvusparki.Tegime seal kahe tunnise jalutuskäigu kõrgele vaateplatvormile ning võtsime seal päikest. Felicity tuli just paar nädalat tagasi Kanadast, kus ta veetis pool aastat ja seda oli näha ka ta nahast, mis oli täiesti lumivalge. Peale jalutuskäike nautisime imehead jäätist ja oligi aeg juba hüvasti jätta. Asusime ruttu teele Melbournei suunas ja suutsime sinna lõpuks jõuda peale 9 õhtul. Olin surmväsinud, kaks päeva pidevat sõitmist oli mind täiesti ära kurnanud. Viisime Kristina lennujaama ja ise läksime otsisime autolaenutuse lähedal ühe vaikse tänava, kus sättisime end autos magama. Tundisme puudust oma suurest Holdenist, kus oli meil alati piisavalt ruumi, kuid mina olin nii väsinud et polnud üldse probleemi unemaailma vajumisega. Kuigi öösel ärkasin mitu korda üles, esiteks siis kui kell kolm öösel tuli prügiauto meie lähedal olevat prügikasti tühjendama, teine kord oli siis kui Kaidi paaniliselt karjatas „ärka üles“, sest meie kõrvale oli üks auto tulnud ja ta kartis et see tuli meid sealt ära ajamaJ Kuid meid ei ajanud keegi ära ja saime seal hommikuni põõnata. Kui väljas valgeks läks, suundusime autolaenutusse autot tagastama, auto vaadati üle ja meie õnneks ei leitud midagi viga olevat. Sealt viidi meid tasuta bussiga ära lennujaama. Lennujaamas hakkasin oma asju üle vaatama ja mõtlema mida maha jätta ja mida kaasa võtta. Ja siis ma avastasingi et mu kohver on katki, oehh olin seda siiani truult kaasa vedanud sest minu arvates on kohver palju mugavam kui seljakott aga nüüd ei julgenud seda enam lennuki peale saata, sest nad võivad selle seal lihtsalt täiesti ära lõhkuda. Nii ma siis pakkisingi raske südamega kõik oma asjad ümber seljakotti. Kohvrisse panin teki, padja ja ühe kampsuni ning viisin koristaja kätte, et ta selle ära viskaks. Kui kell pool 10 hakkas saama, pidin mina lennuki peale liikuma hakkama ja Kaidi vaeseke pidi oma lendu üksinda ootama jääma. Kaidi siis sõidab täna õhtul kaheks nädalaks Uus-Meremaale aga mina suundusin tagasi Queenslandi. Kui me kolm nädalat tagasi need lennupiletid ostsime, siis mõtlesin tõsiselt temaga Uus-Meremaale sõitmisest, kuid aimasin et peale mitme nädalast rändamsit vajan puhkust ja mul pole ka piisavalt riideid et sealses külmas kliimas vastu pidada, mistõttu ostsingi endale lennupiletid soojalemaale:D Ja mul oli täiesti õigus, sest olen külmast väsinud ja suurima heameelega lähen tagasi soojasse kliimasse, paar päeva tagasi rääkisin ühe tuttavaga sealt kuhu suundun ja ta ütles et vihmaperiood on möödas ja neil on seal südasuvi jälle käes...juhhhuuuuJ
Nüüd siis olengi esimese lennureisi läbinud ja istun Brisbanei lennujaamas, kolme tunni pärast lähen istun teise lennuki peale ja sõidan Whitsunday rannikule jälle täiesti üksi:(
No comments:
Post a Comment