Neljapäeva hommikul oligi meil siis aeg Tasmaani poole teele asuda, praam pidi välja sõitma kell 9 aga kohal pidi juba varakult olema, nii me siis hakkasimegi Richardi juurest kell 7 liikuma. Sadam oli suhtleiselt lähedal aga kuna Richard tahtis ikka kindel olla et me jälle ära ei eksiks ja ikka õigeks ajaks sadamasse jõuama, sõitis ta meil ees ja näitas teed. Kui sadamasse jõudsime küsiti esimese asjana kas meil on kaasas juur- ja puuvilju, mei vastasime kohe et ei ole, igaksjuhuks kontrolliti üle ka meie kapotialune ja pagasnik. Siis kui olime sellest mehest mööda saanud hakkas meile meenuma et tegelt meil ju kuskil kotis mõned õunad, porgandid ja suvikõrvits. Kaidi lubas õunad ja porgandid praami peal ära nosida ja seda ta ka tegi seal. Praam sõitis Tasmaaniasse 10 tundi, läbides kuskil 430 km. Ma olin öösel halvasti maganud, mistõttu ei oleksin heameelega kuskil selle aja magades mööda saatnud kuid kuna meil ei olnud kajutit võetud ei saanud ma seda kohe kuidagi teha. Nii ma siis jalutasingi praami peal ringi, vahepeal vaatasin telekat ja käisin kinos, kuid kuna kinos oli ainult kolm filmi millest kaht ma olin juba näinud siis ei viitsinudki seal peale selle ühe nägemata filmi vaadata. Muideks soovitan väga seda filmi, nimeks oli Mao`s last dancer. Lõpuks said need 10 tundi läbi ja meil oli aeg saarele maanduda, autos juba valmis maha sõitma, meenus meil et oi meil on ikka see suvikõrvit autos ja siis avastasime veel ühe laimi ja sidruni ka, ma seal siis mõtlesin valjult et mis tegema peaks kui maha minnes jälle küsitakse ja läbi hakatakse autot otsima. Minu jutu peale läks Kaidi suht närviliseks, tunne oleks nagu me oleks hunniku ebaseaduslikke asju maale üritanud smuugeldada. Õnneks õnnestus meil siiski saada sellisesse ritta, kus lihtsalt küsiti et kas meil värskeid asju on autos ja ma siis vastasin süütu näoga et ei oles sest no me lihtsalt ei tahtnud oma puuviljadest loobuda:P Ja nii me siis sõitsimegi kõhud kõvers sadamast ära, loodan siiski sügavalt et me nüüd oma smuugeldamisega siia saarele mingeid haigusi ei toonud.
Saarele jõudes oli väljas juba suht pime nii et meil ei jääudki muud üle kui üks parkla leida ja homseks päevaks end välja puhata. Õnneks on siin saarel autoga rändajatele mõeldud ja selleks on loodud palju tasuta parklaid koos vetsudega.
Järgmisel päeval sõitsime mööda põhjarannikut lääne suunas ja külastasime teepeale jäävaid linnakesi, otsisime nokklooma ja jalutasime vihmametsas jne. Kui olime juba päris kaugele läände jõudnud, võtsime suunaks lõuna ja sõitsime läbi paksude vihmametsade, mööda kruusateed, mis tundus olevat lõputu. Olime täielikkus pärapõrgus, mis muideks oli kõige ilusam pärapõrgu, sest meid ümbritsesid mäed. Kuid läbida oli vaja üle 100 km kruusateed, mis oli väga käänuline ja kohati väga kehvas olukorras, nii et lõpuks oli mul selline tüdimus ja väsimus peal. Kottpimedas jõdsime lõpuks külakesse Corinna, kus asusid erinevad ööbimsivõimalused, meie muidugi maksta ei tahtnud ja parkisime oma auto jõeäärsesse sadama parklasse ning hiilisime vaikselt telkimisplatsi jaoks mõeldud vetsu. Hommikuks pani Kaidi telefoni juba varakult helisema kuid öösel oli see sussid püsti visanud ning meie koiduvalguses sealt välja hiilimisest ei tulnud miskit välja. Õnneks siiski saime sealt minema ja võtsime suuna Cradel Mountaini poole. Seal parkisime auto ära ja istsuime bussi peale, mis viis meid natuke kõrgemale, mägede tippudele lähemale. Seal kõrgemal me siis valisimegi endale eesmärgiks vallutada selle koha kõige kõrgem tipp, milleks oli 1575 m kõrgune mägi nimega Cradel. Alguses ei saanud me pointile pihta et kuhu me siis suunduma peame ja läksime suvalt mingite siltide järgi, lootuses jõuda õigesse kohta. Liikusime järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõudsime ühe madalama mäe tippu, selleks oli Marion kõrgusega 1245 m (?). Vaade oli imeline aga sinna jõudmine oli võtud juba 3 tundi, otsustasime ringiga kuskilt tagasi auto poole liikuma hakata kuid kui olme veits edasi liikunud märkasime teerada selle kõige kõrgema tipu poole, mõtlesime mõned minutid mida teha sest tundus et see lihtne ei saa olema. Otsustasime siiski väsimust võita ja sinna kõrgele ronida. Teekond kõrgustesse oli vaevaline, kõige tippu jõudmiseks pidi ronima üle suuurte kivide, sest mäe tipp pm koosneski suurest kivihunnikust. See oli päris jube ettevõtmine kuid kui nägin et lapsevanemad ronivad seal isegi oma noorte 9-10 aastaste lastega, sain aru et nii jube see ikka ei saa olla ja surusin oma hirmud maha. Vahepeal tekkis küll surmahirm sest mingeid julgustusseadmeid ju ei olnud ja all laskus lõputu kuristik, vahepeal nägid nende kivide all mille peal ronisid musta lõputud tühjust. Kõige hirmutavam oli sel hetkel mõte et pean sealt ka ju alla ronima sest ülesronimine oli küll füüsiliselt raske kuid üles minnes ei pea alla kuristikku vaatama. Oi kui hea tunne oli see kui lõpuks üleval olime ja saime vaadet nautida, kuid kaua me seda ei saanud teha sest pimedus oli juba ähvardavalt lähedal ja me polnud kindlad kui kaua võtab meil aega et tagasi bussipeatusesse saada. Mäe otsast alla ronides küsis Kaidi ühe meesterahava käest kellaaega ja busside liiklemisaega. Mehe vastusest selgus et viimane buss läheb kahetunni pärast, hakkasime siis kiirelt alla poole liikuma kuid kui olime juba pool tundi liikunud nägime silti mis ütles et parklasse jõudmine võtab 2, 5 tundi. Suure hirmuga asusime siis kiirelt teele, Kaidi kiiremini kui mina, sest ma lihtsalt ei suutnud end kiiremalt liikuda, terve keha oli väsinud ja valus. Pidime pm jooksma üle kaljunukkide ja puujuurikate, lõpuks kaduski Kaidi mul silmist. Kaidi jõudis bussijaama 10 min enne teadaolevat viimase bussi lahkumist, kuid selgus et just sel hetkel kui ta sinna jõudis hakkas üks buss lahkuma ja järgmine pidi tulema alles tunni aja pärast. Oehh mina jõudsin alla alles pea 10 min hiljem, pidime seal siis teiste ränduritega koos külmetama selle tunnikese, siis olime tagantjärgi targad et oleksime võinud ju rahulikult alla tulla aga no mis me nüüd saime endam teha. Lõpuks see kaua oodatud buss jõudis ja lõpuks siis kui oli väga pime jõudsime ka oma autoni. Seekord sõitsime siis pimeduses lootes leida kohta kus saaks soojadušši, sest peale 7 tunnist matkamist olime läbimärjad ja külmunud. Nagu meie jaoks loodud leitsimegi autole koha ühe karavanpargi kõrval, kus saime ilusti dušši alla hiilida.
Pühapäeva hommikul keerati meil siin kellad talveajale nii et saime ühe lisa tunni, mistõttu panimegi kella 6ks helisema ja ajasime end koiduvalguses autost välja. Suundusime lähedalolevasse rahvusparki ja võtsime ette 3 tunnise jaliutuskäigu Tasmaania kõrgeima joa suunas. Montezuma juga on 104 m kõrge. Pikk jalutuskäik metsas tehtud, taipasime et oleme graafikust maas ja tuli ette võtta väga pikk sõit. Tee peal nautisime sõidupealt loodust ja külastasime mõnda vana kaevanduselinna, milles oli veel 19. sajandi hõngu tunda. Õhtuks jõudsime minu eesmärgini siin, ehk siis Gordoni paisuni. Olin sellest oma farmiülemuste käest kuulnud ja teadsin et pean seal kohapeal ära käima, kuigi jah see jäi meie marsuudist 100 km kõrvale, aga mul on hea meele et seal käisime ja selle ära nägin. 140 m kõrge ja pealt on kaare pikkus pea 200 m, vot see oli vaatamisväärsus. Õhtul jõudsime suht hämaras ja kaarel põlesid lambid nii et see oli päris ilus ka. Õnneks sai sinna alla kaare peale ka uudistama minna, nii et päris lähedalt sai üle vaadata. Ööbimise paisust mõnekümne meetrikaugusel puhkealal nii et sain ka veel hommikul valges seal mõned paremd pildid tehtud.
Täna siis hommikul tulime kiiruga Hobarti suunas, sest Kaidil tuli hambast plomm ära ja vaja talle siin ruttu kindlustuse kaudu hambaarsti aeg saada, selgus aga et täna austraallased veel puhkavad ja miskit ei ole lahti kuskil. Nii et suundume uuesti metsa ja siis homme hommikul tagasi Hobartisse.
Pilte kahjuks hetkel üles panna ei saa nii et neid peate veel natuke ootama. Aga võin juba ette öelda et siin on tohutult ilus ainult et veidi liialt külm juba:P
No comments:
Post a Comment