Kolmapäeval sõitsin Melbourneist Withsunday rannikule, sealne lennujaam on väga pisike ja korraga saab seal olla ainult üks lennuk. Lennujaamast sihtpunkti sai bussiga, bussijuht oli väga meeldiv härra, kes tegi sõidu ajal ka sissejuhatuse siinse elu ja inimeste kohta. Kõik sõitjad viidi nende ööbimiskohtadesse. Minul oli siis koht kinni pandud Magnumi hostelisse, mis aga tegelt on rohkem selline kämpingumoodi majutuskoht. Ööbisingi väikeses majakeses 7 teise neiuga. Majas oli olemas ka vets ja vannituba, õhtul oli aga näha et 8 naise peale üks vannituba on ikka liiga vähe. Koguaeg oli keegi seal end pesemas või meikimas ja päris raske oli sinna löögile saada. Õnneks õnnestus mul end siiski puhtaks pesta ja suunduda linnakest avastama. Esiteks läksin siis sinna reisiagentuuri, kus Relika mulle purjetamispiletid ostis, sealt sain juhtnöörid kuidas piletid kätte saada ja kuhu minema hommikul pean. Airlie Beach on väga väike linnake, mis tegelt väga oma nime äa ei teeni, sest korralik rand siin puudub. Nimelt elavad siinsetes vetes soolaveekrokodillid, mistõttu ei soovitata meres ujumas käia, aga inimestele on ehitatud lagoon, kus saab sulistamas käia.
Neljapäeva hommikul ärkasin varakult ja läksin sinna purjereisi korraldavasse firmasse, kus räägiti mulle lühidalt, mida paadile kaasa tohib ja peab võtma. Naljakas reegel oli see et ei tohtinud võtta lukuga kotti ja asjade kaasa võtmiseks anti kohe eraldi kott mulle. Kuna paadi peale pidin alles kell 12 minema, pakkisin hostelis oma asjad, enamus asju viisin hoidlasse ja läksin linna peale jalutama. Lõpuks avastasingi end sealt samast sadamast kuhu pidin minema. Piletil oli öeldud et sadamas peab olema hiljemalt kell 12, meeskonna liige aga jõudis ise kohale alles 12.15, üle poole tunni ootasime veel hilinejaid kuni lõpuks selgus et see üks poiss kes veel puudu, oli tegelt kogu selle aja meie seas aga kehva inglise keele oskuse tõttu ei teadnud et peab end kirja panema.
Purjepaadil oli nimeks S.V Whitehaven ning meeskonnas oli 3 liiget, meie kostitaja Elliot, skipper Anthony ja neiu Ash. Laeva peale tuli meid kokku 24 inimest, esindatud olid rootslased, taanlased, norrakad, inglased, šotlased, iirlased, sakslased, kanadalased, prantslased ja šveitslased. Nii et väga internatsionaalne seltskond. Esimeseks sihtpunktiks oli meil üks vike laht Hookei saare lõunaosas, ankurdasime paadi ja läksime snorgeldama. Mul oli see esimene kord snorgeldada, nii et oli päris põnev. Meid viidi paadiga kaldale, kus saime siis oma lestad ja maskid ette panna, kombenasooni, mida pidime meduuside kaitseks kandma, panime juba purjekal selga. Snorgeldada oli väga lahe, nagu oleks 3D filmi vaadanud, igasugused värvilised kalad ujusid ümberringi aga kui üritasin neid puudutada siis ei latunud nendeni. Peale vees sulistamist ootas meid purjekal Elliot juba sooja tee, kohvi ja küpsistega. Olime tunnikese kuskil edasi liikunud kui Elliot tuli meie juurde juba soolaste suupistetega. Õhtul kell seitse saime juba ka päris korraliku õhtusöögi, milleks oli riis ja kana-currykaste, curry ei ole just mu lemmik asi nii et ega see mul väga alla läinud ning tundus et ega teistelegi see väga meeldinud, enamus toidust läks prügikasti. Ööseks parkisime purjeka Hookei saare idakaldale ühte lahte. Kuigi meil oli purjekas kõigil ka oma voodi, otsustasin mina öö veeta tähitaeva all dekil. Võtsin madratsi, teki ja padja ning tegin endale mugava voodi sinna. Õhtu poole ühines minuga veel paar inimest. Öö oli soe kuid vahepeal sain seenevihma ainult kaela, kuid see mind ei heidutanud, pidasin ilusti hommikuni vastu. Reedel siis sõime hommikust ja suundusime Whitehaven randa, mis on maailma ilusamate randade edetabelis kolmandal kohal. Randa jõudmiseks jalutasime läbi Whitsunday rahvuspargi ning Ash jaas meile igalsammul seal teadmisi selle koha ajaloo ja loomade kohta. Rannas olekuks anti meile 2 tundi, kuid päikest me peaaegu ei näinudki ja saime vahepeal ka vihma kaela. Lõunaajaks suundusime tagasi purjekale kus Elliot võttis meid vastu juba igasugu hea ja paremaga. Peale lõunasööki võtsime suuna Hookei saare põhjaossa, et seal veidike snorgeldada. Teekond sinna oli väa raske, suure tuule tõttu olid ka suured lained ja nendest läbi murdmine oli jube. Enamus inimesi jäid merehaigeks aga snorgeldamine tegi olemise jälle heaks. Jäime sinna lähedale ka ööseks pidama nii et ei pidanud enam laineid kannatama. Ööseks tegin taakord endale dekile pesa ja seekord ühinesid minuga ka taani tüdrukud. Kuid niipea kui esimene väike vihmasabin alla tuli, jooksid nad sisse tagasi. Ka mina ei saanud kahjuks seekord dekil hommikuni magada, keset ööd tuli alla korralik paduvihm, jooksin kõigi asjadega sisse kuid nii ma ise ka kuid tekk ja padi olid märjad. Teha aga ei olnud midagi, pidin nende samade märgade asjadega enda voodisse pugema ja proovima uinuda, kahjuks oli minu voodi kohe väljapääsu juures nii et päris külm oli seal tuuletõmbuse käes olla. Ka teised kes väljas katuseall magasid tulid varsti tubastesse tingimustesse. Hommikul oli äratus enne poolt seitset, läksime lähedal asuvasse lahte ja tegime varahommikuse snorgelduse, seekord vägapaljud vette ei roninud. Snorgeldus tehtud sõime hommikust ja suundusime tagasi algusesse. 2.5 tundi lainetega võitlemist ja olimegi tagasi sadamas kus paar päeva tagasi alustasime. Kahjuks vihmasajud rikkusid veits mu purjetamise ära, kuid siiski oli see reis päris mõnus ja olen nüüd täielik snorgelduse fänn. Nüüd olen tagasi siin samas hostelis kus enne purjetamist ja mis edasi saab pole mul õrna aimugi.
No comments:
Post a Comment