26.detsember 2009

Nii on nüüd kõigil jõuluvana ära käinud? Minul igatahes on:D

Jõulunädalast siis natuke ka kirja, sest muidu koguneb neid asju jälle liiga palju ja siis ei suuda kõike meenutada enam. Esmaspäeval otsustasime et üritame ise sülti teha, sellesk läks Erle butcherisse seajalgu ja –pead küsima. Mehed muidugi seal vaatasid teda kahtlaste pilkudega selle jutu peale kuid lubasid järgmiseks päevaks jalad muretseda.

Teisipäev oli meil vaba, mistõttu otsustasime jälle Warwickusse põrutada et odavalt kinno minna ja meil kõigil oli vaja ka üks kingitus muretseda, sest otsustasime loosipakid teha üksteisele. Mina sain muidugi kõige keerulisema ülesande ehk pidin tegema kingituse siis Erle mehele Jasonile:P Aga hommikul siis asusime rõõmsalt Warwicku poole teele, alguses võtsime Erle auto peale ja siis ka Matti, kes meiega ühineda tahtis. Saime Matti elukohast paar kilomeetrit eemale kui auto keeldus edasi liikumast....mmm olen seda juba korra siin maal ju kogenud:P Lisasime siis jahutusvedeliku paaki vett, sest kartsime et auto on ülekuumenenud, Matt avastas, et see paak lekib meil ja seetõttu saab seal vesi pidevalt otsa. Aga ka see vesi ei aidanud, järgmine oletus oli bensiin, sest meil nimelt autol bensiininäidik ei taha väga töötada. See töötab ainult siis kui paak täis on, kui poole peale jõuab siis kukub nulli. Siiamaani oleme suutnud ilusti ära rehkendada, millal vaja bensiinijaama mina kuid seekord olime vist valearvestse teinud, üldse ei imesta sest siinne mägine maastik võib loomulikult rohkem võtta kui me oskame arvestada. Pidasime siis auto juures plaani et kuidas abi saada, kas is kõndida lähimasse bensukasse või helistada kellegile. Ei saanud me veel oma mõtetega väga kaugele kui juba üks kena härra pidas oma auto meie juures kinni ja pakkus abi. Haakis meie auto enda auto külge ning lohistas meid km edasi bensujaama. Seal saime vahva pakapikumütsiga naise käest 5l bensu autosse et proovida kas probleem on ikka selles. Võisime kergendatult hingata oli küll:P panime siis paaki veel natuke bensu juurde et jõuaks Warwickusse sõita ja sealt odavamalt paak täis panna. Vahepeal aga oli sinna päkapiku bensukasse juba ka Ash jõudnud, kellel oli meile kõigile väiksed kingitused, väga armas neiu on ta ikkaJ peale seda väikest kohtumist kihutasime siis Warwicku kus alguses kihutas igaüks siis ise poodides ringi ja otsis mis tal vaja. Mina leidsin endale ühed kingad, plätude asemel linnaskäimiseks.

Jasonile kingiotsimine osutus selle ajaga võimatuks, sest juba helsitati mulle ja küsiti kus sa oled film hakkab kohe, nii ma siis kihutasin hoopis kinno. Vaatasime filmi Avatar, ulmekad ei ole just minu teema aga täitsa huvitav oli, igatahes parem kui 2012:P Peale 2 tundi 40 min kinos istumist kihutasime jällllllle poodidesse sest ikka oli vaja kink leida, seekord võtsin Liina appi ja ostsime ikka ühe enne mõeldud kingituse Jasonile ära. Kui kõigil ostud tehtud kihutasime kodupoole, kus mina kohe voodisse kukkusin.

Kolmapäeval öeldi meile tööl et kui nüüd kõik põllud kahepäevaga ära traadite siis saate pühadeajal puhata. Rabasime siis seal õhtuni ja järgmiseks päevaks jäi veel peaaegu kaks põldu. Lõunaajal käisime Jaanikaga linnas seajalgadel järel ja ostsime ka kõik muu vajaliku süldi tegemiseks. Tööjuures viisime jalad ja muu kraami külmauumi ja kui need koju minnes sealt ära tõime ja ülemus neid nägi küsis väga imestunudl mis me nendega küll teeme. Rääkisime siis talle ja lubasime talle ka ühe kausi maitsata tuua, mille peale ta poeg väga krimpsus nägu tegi ja ütles et kui ta neid jalgu ei oleks näinud siis ta isegi äkki oleks proovinud seda:P Õhtul koju jõudes panin jalad keema ning lõikusin süldi, lõpetasin alles kell 10 õhtul:S tavalisel ma ammu magan siis juba:P

Neljapäev rabasime jälle tomatipõllul, mis ei tundunudki lõppevat ja mõte et peame ka ühele teisele põllule jõudma ei olnud eriti lohutav. Enne lõunat külastas meid põllul üks meesterahvas kes Jaanika ja Erlega eelmisel hooajal oli seal koos töötanud. Ta oli viimased 10 kuud põhjas mangosid korjanud ja oli neid mõned ka kaasa toonud, igaüks meist sai ühe mahlase mango prooviks. Lõunaajal otusustasin selle siis magustoiduks süüa ja see oli väääääga hea, pole midagi nii magusat ja mõnusat enne söönud. Lõuna ajal selgus et me ei peagi teisele põllule jõudma ja et see võib järgmisendalani oodata. Peale lõunat läksime tagasi tööle kus me ei jõudnud veel kaua olla kui äkki tuli mul allergianohu, ma köhisin nagu mul oleks läkaköha ning kurk läks valusaks ja tundus et ka paistetas veits üles, hääl kadus peaaegu ära ja silmad kipitasid, ühesõnaga mu tavaline allergiline reaktsioon mõne täiendusega. Tüdrukud muidugi süüdistasid mangot, kuid ma ise ei kujuta ette mis see olla võis mis sellise ägeda allergilise reaktsiooni tekitas. Läbi raskuste pidasin tunnikese põllul vastu kuni jõudsme oma reaga jälle auto juurde, seal pikutasin veits aega ja üritasin jagu saada sellest. Väga paremaks mul aga ei läinud, üritasin ikka tüdrukutel põllu ära lõpetada. Köha kadus õnneks ära aga see tohutu nohu jäi ikka, selline tunne oli täpselt nagu ma oleks ilgelt haige. Õhtul kodus võtsin allergiarohtu ning kui see ikka täielikult ei aidanud siis Jaanika tegi mulle ka ühe ravitee, mis õnneks pani mu jooksva nina seisma ning andis mulle hea une. Täna on olemine juba pooleparem:P

Reede hommikul ajasin end kella poole 5 paiku voodist välja ning helistasin koju. Tabasin just õiget hetke sest helistasin Oliverile, kes samal ajal jõuluvana kodus mängis ja pakke laiali jagas, seega olid kõik koos ja sain kõigile jõulutervistused edasi öelda.

Reedel siis unelesin niisama ja küpsetasin jälle rabarberikoogi sest õhtul oodati meid Erle ja Jasoni poole õhtusöögile. Läksimegi siis kell 7 Erle juurde, kes oli suutnud poodidest leida meile nii verivorsti kui ka hapukapsast. Õhtusöök oli alles valmimas nii et lõbustasime end seal niikaua netis istumise ja niisama lobisemisega. Jaanika kutsus õhtusöögile ka eestipoisid, keda paar päeva tagasi söögipoes olime kohanud. Kaks neljast lubas ka kohale tulla. Poisid jõudsid parajalt just söögiajaks, kuid süüa nad siiski ei soovinud, tahtsid lihtsalt seltskonda nautida ja veinikest juua. Sõime rikkalikult versivorsti, sülti, lambakintsu, hapukapsast jne. Kõik mis ühel Eesti jõululaual peaks olema oli olemas. Peale sööki tuli jõuluvana Erle kujul:P ja jagas laiali kingid, kas siis salmi või tantsu või siis niisama ilusa naeratuse vastu. Peaaegu tuli isegi jõulutunne sisse, kuid õnneks see kadus kiirelt:P Poistele antsime koju kaasa veel sülti ja verivorsti ja kõike muud mis meil üle jäi. Nad narsid et nagu oleks vanaema külastanud kes toiduvaru kaasa annab:P

Täna hommikul naasesime taas Erle juurde et aidata tal vähendada eelmise õhtu söögijääke. Tahtsime minna rahvusparki pikale jalutuskäigule kuid ilm keeras vihmale ja pidime midagi mudu välja mõtlema. Alguses istusime kõik netis ja üritasime end lõbustada kuid kui nett lõpuks ära kadus hakkas Jaanika end soengulõikusega lõbustama. Kui tal endal juba soeng peas oli hüppasin ka ta kääride ette et saada lõpuks lahti oma jubedatest juustest. Lõikus oli lõbus ja kunagi varem ei ole mul olnud juuksuris nii ilusat vaadet, nimelt Erle elab mäe otsas nii et istusin väljas kivi peal kui juukseid lõigati ja vaatasin teistele mägedele ülevalt alla.

Kui soeng peas kihutasime linna et mõned filmid laenutada ja kahte eesti poissi külastada keda Erle teadis. Viisime poistele sülti ja muud mis meil veel eilsest söömingust alles oli.

Oehh ongi kõik, nüüd me siis uneleme siin Erle juures ja hakkame väljavalitud filme vaatama, lootuses et homme on ilusam ilm ja saame loodusesse minna.

Loodan et ka teil olid ilusad jõulud ja tuleb veel ilusam aasta lõpp.

http://picasaweb.google.com/ktrn.hlm

21. detsember 2009

Ja ongi käes jõulunädal, siiski ei ole mul absoluutselt jõulutunnet. aga loodan, et teil kõigil seal Eestimaal on ja kindlasti tekitab selle tunde just lumine ja külm ilm. meil siin on Eesti suvi, eile oli kõigest 25 kraadi sooja ja suured vatised pilved katsid taeva. täna on veits selgem ja soojem kuid ilmateade oligi pühadeks lubanud suhteliselt vihmast ilma.

väheke siis eelmise nädala tegemistest, nädalasees käisime ilusti tööl ja teenisime raha:P laupäeval oli töövaba päev kuid õhtuks oli meid kutsutus ühe töökaaslase juurde grillipeole. peole oli kutsutud kõik, ehk siis nii ülemused kui ka töötajad. kohale tuli suhteliselt vähe rahvast. külakostiks küpsetasin rabarberikoogi, mis tuli endalegi üllatuseks väga hea välja:P pidu oli tõeline austraallaste BBQ, grilliti suuri veisevorste ja veise lihakäntsakaid, mida muide ei oldud enne üldse maitsestatud, ei mingit soola ega pipart ega marinaadi. laud oli kaetud erinevate salatite ja hamburgerisaiadega, igaüks sai oma maitse järgi liha süüa:P Jaanika ja Erle tõid kaasa ka kanakebabe nii et ka kana oli esindatud. muideks see oli esimene kord kui austraalias korralikutl liha sõin, koju me tavaliselt raatsime ainult hakkliha ja kana osta, muu on meie jaoks liialt laristamine:P aga pidu oli väga lahe, nalja sai palju ja söödud sai ka liialt palju:D

pühapäeval küpsetasime hommikul pannkooke ning tahtsime minna mõnda rahvusparki neid nautima. Erle seekord meiega ei saanud ühineda nii et suundusime Jaanika ja Liinaga kolmekesi rahvuspargi poole, millel nimeks Boonoo Boonoo. rahvuspargis saime näha suuurt koske, mis laskus kuristikku, vaade oli imeline. vaatamata kehvale ilmale otsustasime siiski ka seal kose juures ujuma minna. vesi oli üllatavalt soe nii et nautisime Liinaga korralikult veemõnusid. peale suplemist tegime väikse pannkoogipikniku seal samas nn basseini juures. pannkoogid värskete maasikate ja kondentspiimaga....nämma:D peale mugismist asusime koduteele, kuid vasrti märkasime silti, mis juhatas kuskile huvitavasse kohta, otsustasime järgi uurida mis seal siis on. Leidsime end varsti hiiglaslike kivide juures, mis justkui rippusid poolenisti õhus, nii et nende alla sai nagu koopasse minna. Jaanika otsustas kividele ringi peale teha ja nii me siis järgnesime talle, ronisime nii kivide kõrvalt kui kivide peal, lõpuks ei saanud enam aru kus auto on:P rägastikus sumbates sai tehtud nii lahedaid fotosid kui ka videosid, üritan need kunagi üles riputada. lõpuks leidsime ikka maantee ja auto üles ning saime koduteed jätkata.

mul oli eile veits kehva olla, koguaeg olin unine ja silmad vajusid vägisi kinni, kuigi olin korralikult maganud, samuti on mul viimasel ajal pidevalt imelik köha ja nohu, ei saa mitte aru kas see mingi allergia või on mind tõbi tabanud, eile igatahes pidin enne magama jäämist paramaxi sissevõtma sest olemine oli korralikult sant. täna õnneks olen jälle kõbus nagu alati ja tegime korralikult tööd, kuid homme vaba ning uuesti tööl kolmapäev ja neljapäev. reedel tulevad pühad nii et siis arvatavasti meil kolm vaba päeva.

Täna oleks end seaks vihastanud peaaegu, nimelt avasin kolm nädalat tagasi konto pangas, kus me palgatsekke rahaks saame teha. avasin konto teises linnas ja palusin enda kaarti siia Stanthorpe panka saata, sest mul endal ei ole korralikku aadressi ega postkasti. tädi oli aga ikkamu pooliku aadressi sinna tellimusse andnud nii et kui siia panka kaarti küsima läksin siis seda siin muidugi ei olnud, tellisid siis mulle uue kaarti kaks nädalat tagasi ja pidid selle oma panka tellima, eelmine nädal öeldi mulle et seda ei ole tulnud ja küllap süüdi jõuluaeg, täna läksin uuesti küsima ja tuli välja et see onkel oli mulle jälle vale aadressi sinna tellimusse andun, nimelt oli maja nr sassi ajanud. sain tõsiselt vihaseks sest kaua ma seda krt kaarti ootan siin, koguaeg pean mõtlema et palju arvele palgast panen ja palju sulas jätan et välja tuleks siin omadega:S oehh loodan et saan selle kaarti ikka järgmine nädal kätte.

vot sellised lood siis siin pool maakera.

Soovin teile kõigile ilusaid lumiseid pühi ning sööge siis minu eest ka verivorsti, sülti, seapraadi ja hapukapsast:)

15.detsember 2009

Heia, mina jälle siin. Mödunud jällegi nädal, lühidalt siis miu tegemistest. Esmpasäeval tuli siis Jaanikal ja Erlel idee minna nädalavahetuseks ookeani äärde, et tähistada nende esimest aastat Austraalias. Bossid andsid meile laupäeva rõõmuga vabaks nii, et saime kenasti reisi planeerima hakata.

Kolmapäeval kutsusime töökaaslased linna bowlingut mängima, nimelt üle-eelmine nädal avati Stanthorpes bowlingusaal. Jaanika, Erle ja Liina käisid seal isegi avamispeol, minul oli just tol päeval kehva olla ja jäin koju magama, see aga maksis mulle kuulsakssaamise, sest avamispeol tehti meie kolmest eestlasest pilti, mis ilmus suurelt ka kohalikus lehes. Aga pole hullu ma saan kuidagi teisiti kuulsaks:P Kolmapäeval tulid siis meiega bowlingut mängima töökaaslane Matt oma tüdruksõbra ja tolle pojaga, meiega ühines veel üks saksa neiu kes töötas meie farmis eelmine aasta ning meie austraallasest töökaaslane Ashley oma sõbrannaga. Nõme on siin see et igaüks peab maksma mängu eest, nii et ei saa tund aega mängida vaid iga mäng maksab eraldi ja kõigile läks see maksma 8 dollarit:S selle raha eest saaks Eestis terve raja tunniks ajaks:P aga no me rikkurid saame seda siin endale lubada:D Mäng ei läinud kõigil just kõige paremini aga no me eestlased tegime ikka ülejäänud rahvale pikapuuga ära:P Hasartmängijatele oli radade juurde paigutatud ka see mänguautomaat, kus saad üritada mänguasju kinni püüda ja Erle sattus sellest nii hasarti, alguses püüdis järgemööda kaks mänguasja sealt ja siis ladus dollareid sinna vist mingi 5-6 korda sisse enne kui veel ühe kätte sai, õnneks said meil kõigil mündid otsa nii et rohkem ta raisata ei saanud. Ashley sõbranna püüdis sealt ka ühe mänguasja ja Ashey oli nii armas ja kinkis selle mulle nii et nüüd on kõigil eestlastel siin oma mängugorilla:P Peale mängu otsustasime kõik koos sööma minna ja valikuks osutus Hiina restoraan, tellisime sealt kõik endale söögi kaasa, lubatud poole tunni asemel pidime ootama üle tunni, nii et kell oli päris palju kui lõpuks söögi kätte saime. Läksime siis kõik koos lähedal asuvasse parki ning nautisime kaua oodatud riisi kanaga:P portsionid olid väga suured nii, et saime sealt endale ka järgmisepäeva lõunasöögi. Peale söömist läks iga roju oma koju:P

Neljapäeva hommkul ärkasin peavaluga ning tundsin suitsuhaisu, uksepeale minnes nägin et suitsupilv ümbritses meid, seega alanud on need kuulsad metsatulekahjud. Suure hirmuga võtsin oma väärtesemed seekord tööle kaasa. Õnneks tegelikult see tulekahju oli meist päris kaugel, lihtsalt suits oli meie kanti levinud.

Neljapäeval ja reedel olid meil eriti lühikesed tööpäevad, neljapäeval 3,5 tundi ja reedel 1,5 tundi. Aga see sobis meile hästi sest saime reedel siis juba enne 12 sõitma hakata. Asusime siis teele Surfars Paradise poole, Jaanika jutu järgi oleks pidanud meil see sõit kestma 3 tundi, välja kukkus hoopis pea 6 tunnine sõit:P Läksime jälle üle mägede ning läbi vihmametsa. Jõudsime pool 6 oma hostelisse, mis asus tegelikult Surfars Paradisest mõne kilomeetri kaugusel. Otsustasime hosteli juurest jalutada linna poole, et seal siis midagi hamba alla leida, linna jõudmine võttis meil tervelt tunni. Söögikohaks valisime taaskord aasiaköögi, sest raske on leida mingit muud toidukohta kus söögi eest ka maksta jõuaksime:P kui hakkasime söömist lõpetama hakkas väljas sadama nagu oavarrest, õnneks istusime katuseall nii et esialgu jäime kuivaks kuid kui tahtsime kodupoole teele asuda oli raske kuivaks jääda sest tundus et sadu ei lõppegi, lõpuks läbimärjana otsustasime takso võtta ja nagu arvata võiski oli hosteli juurde jõudes sadu lõppenud. Lootsime et järgmisel päeval ikka päike ka end näitab

Laupäeval taheti ostlema minna nii et ma siis lonkisin nendega kaasa ja aitasin valikuid teha, sest ma ise ei tahtnud midagi osta, ei ole ju midagi vajagi, mida ma siin ikka asju kokku ostan. Kui lõpuks nad sealt ostukeskusest välja suutsin tirida läksime randa. Õnneks oli selleks ajaks päike välja tulnud. Lained olid päris võimsad ning terve rand oli sellises liivasudus.vees olles pidid koguaeg laintega võitlema ja ujumisest just midagi eriti välja ei tulnud. Jaanikal on kaks bodyboardi, millega siis vees laineid sai püüda, mul ei tulnud see just eriti välja nii et otsustasin selle asemel rannas lesida. Tubli nagu ma olen ei kreemitanud ma ennast aga korralikult kokku nii et nüüd olen veits rohkem kui punane:P Peale rannas lesimist jooksime tagasi hostelisse ja tegime end ilusaks sest otsustasime osa võtta ööklubide külastamisest. Nimelt korraldatakse seal selliseid ühiseid klubide külastusi et linnapeal aetakse kokku mingi kamp inimesi ja siis kõik maksavad kindla summa mille eest saad siis siseneda 6 erinevasse ööklubisse vipina, saad ühe joogi igas klubis ning esimestes kohtades pakutakse ka natuke süüa. Naljakaks tegi selle alguses see et pidu algab juba kell 5 ehk siis kui klubid tegelt veel avatud ei ole. Igas klubis ollakse ligikaudu tund aega, selle aja jooksul saad siis oma joogi ära juua, tantsida, veits süüa ja tehakse ka üks seltskonnamäng. Peale seda jalutatakse järgmisesse klubisse jne. Oli täitsa huvitav näha erinevaid siinseid klubisid ning erinevad korraldatud mängud tegid asja lõbusamaks. Lõpuks olime viiendas klubis ja mul oli ausaltöelda juba villand:P kell olis siis peaaegu 12, tundus et me ei lahkugi sellest klubist, kuigi lubatud oli 6 klubikülastust. Otsustasime peale kella 12 sealt klubist lahkuda ja väljaastudes nägime et kõrvalhoones on meesteklubi, mõtlesime sealt korra läbi hüpata, sest naistele on ju sissepääs tasuta:P Peale mõningate proffessionaalsete naisvõimlejate esitusi otsustasime sammud seada kodupoole, sest see 8 tunnine klubimaraton oli meid korralikult ära kurnanud. Lootsime koduteel mõne takso haarata kuid tundus, et see on peaaegu võimatu sest kõik mööduvad taksod olid juba hõivatud, lõpuks poolel teel koju otsustas üks takso meie pärast kannaka teha ja ikka meid aidata.

Pühapäeval taheti hommikul veelkord ostelma minna, sest ikka ei olnud veel kõik asjad ostetud mis vaja. Ja seekord pidin ka mina oma rahakoti avama, sest laupäevane rannaskäik oli nüüd mu kehal korralikult näha ja kuna tahtsime veel randa minna pidin endale t-särgi ja lühikesed püksid ostma et liigselt punaseid kehaosi varjata. Siin on see täiesti tavaline kui lähed pluusi ja pikkade pükstega ujuma sest esiteks on päike äärmiselt intensiivne ning teiseks on lained nii tugevad et need lihtsalt viivad liiga õrnalt keha külge kinnitatud riideesemed kergelt minema. Mõne tunni ostelnud suundusimegi randa, kus mõnulesime veel mõned tunnid kuni kell hakkas juba liiga palju näitama. Saime koduteele asutud kell 5 ning koju jõudsime pool 9. Oma hilise stardi tõttu jäime aga ilma kohaliku kiriku jõulupeost, kuhu ülemus meid rõõmsalt kutsunud oli. Aga no mis seal ikka ehk jõuame kirikupeole mõne teise sündmuse korral.

Oehh nii see eelmine nädal mul siis möödus. Tahtsime tegelt juba eile linna netti tulla kuid meid tabas täielik ebaõnn, nimelt läksime peale tööd koju end pesema ja korda seadma, et siis linna palgatsekke rahaks tegema minna ning mcdonaldsis veits netis istuda. Linnapoole teel olles hakkas aga suur äikesevihm nii et kõik oli hall ja midagi ei näinud. Linnajõudes selgus aga et pank mis kõigi teada oleks pidanud olema poole 5ni lahti suleti juba kell 4 ja meie jõudsime panga juurde mõni minut pärast 4. Ohkasime siis paratamatult ning asusime Mcdonaldsi poole teele aga meid ootas ees täiesti kottpime söögikoht, uksepeal elektrikatkestuse silt. Tore, täiesti tühi linnasõit oli, ohkasime veelkord sügavalt ning sõitsime tagasi koju:P

Täna saime tööd teha ainult kella kümneni, siis hakkas jälle sadama ja meid saadeti koju, otsustasime siis oma peaaegu vabapäeva jälle ära kasutada ja põutasime Warwicki linna jälle et odavalt kino näha. käisime just 2012 vaatamas, mis oli minu arust küll jube ajaraiskamine aga nüüd olen vähemalt näinud, teised tahavad nüüd tunni pärast minna ka Avatori vaatama, aga ma küll ei viitsi, otsutasin selleasemel netti tulla aga tundub et siin mäkis ei ole stepslit nii et eks näis kaua siin saan olla:P

ok ongi kõik, järgmise korrani....lehvalehva

Tere jälleJ Esiteks saadan teeele häääääästi suured kallid Oliverile sünna puhul, loodan et said mu kingituse ilusti kätte, saada mulle sõnum kui kätte saad, siis mul ka süda rahul:D

Minu möödunud nädal on siin olnud töökas ja asjalikJ Kolmapäevast laupäevani rabasime ilusti tööd teha ja alati kahtlustatud lühikesed päevad venisid vahel 10 tunnilisteks:P Sain paar korda kätt proovida pakkimise juures, mis annab ilusti töötunde juurde peale põhitööd, kahjuks saan sinna ainult siis kui keegi põhitegijatest puudub või Erle lihtsalt väga väsinud on. Põhitöödeks oli siis see nädal aprikooside korjamine, tomatite traatimine ja pirnidel/õuntel kasvude murdmine. See nädal nüüd arvatavasti saavad aprikoosid otsa ja tööd jääb vähemaks, eks paistab mis nad meile uue aastani veel tegemiseks leiutavad, jaanuarist peak kiire aeg algama, sest tomatid,õunad ja pirnid on just siis valmimisjärgus.Töö juures siis veel sellised muutused, et prantsuse neiu Jennifer jättis meiega laupäeval hüvasti ja tema teekond jätkub nüüd Tasmaania suunas. Juurde saime aga ühe saksa poisi, kes küsib rohkem kui keegi talle vastata suudab. Seda noormeest huvitab absoluutselt kõik, oleme pidanud talle rääkima juba Eesti ajaloost ja poliitikast, vahel me ei suuda nii palju meenutada kui tema teada tahaks:P ta isegi ütles et tema õpetab oma lastele tulevikus kolme asja: esiteks õpetab ta nad küsimusi esitama, teiseks õpetab ta nad vastuseid kuulama ja kolmandaks õpetab ta neid veel küsimusi küsima. Aga eestlasi on meil nüüd ikka enamuses, lisaks meile neljale ongi meil kambas veel see saksa poiss, siis üks briti poiss, austraalia neiu (tema on seal vist juba 4 hooaega) ja põhitöötajateks on veel kolm austraalia meest.

Farmi omanikud korraldasid hooaja alguse puhul laupäeval pitsaõhtu, kuhu olid siis kutsutud kõik töötajad, mõnel oli kaasas ka abikaasa. Istusime kõik koos vana omaniku verandal ning õgisime pitsasid, sooje küüslaugusaie, krõpse ja peale jõime limonaadi. Laud oli rikkalik ning seltskond lõbus, see pererahvas võtab tõesti kõiki töötajaid nagu pereliikmeid, mis teeb nende juures töötamise hästi meeldivaks. Saime tuttavaks ka noore bossi abikaasa ja nelja lapsega ning vana bossi abikaasaga.

Peale pitsaõgimist otsustasime neiudega põrutada linna suunas, et veits ka kohalikku ööelu piiluda. Erle viis meid siis kohalikku pubisse, mis kannab siis ka kohaliku ööklubi rolli. Suureks üllatuseks esines seal lausa bänd, asutus koosnes siis pubiruumist, ning tantsu/piljardi ruumist. Ruumid olid väiksesed ja nagu Liina ütles et kogu üritus meenutas rohkem klassiõhtut. Kohal oli rahvas igasugust, tüüpiliseks osutus selline korralik maamehe riietus, nokamüts peas ja ruuduline särk seljas jamuidugi teksadesJ kuid õnneks on siin läheduses ka piisavalt noori seljakotirändureid, kes muutsid õhkkonna veits nooruslikumaks ning mõnusamaks. Mõnusa kontrasti pakkusid need maamehed ja noored üleslöödud neiud, mõni oli end nii üleslöönud et kohe jõle koomiline oli neid seal ruuduliste särkidega meeste vahel vaadata.

Palju nalja aga sai meil sellega, et Liinale hakkas bändi trummar meeldima, ütles koguaeg et niiiiii nunnu kutt.. Jaanika siis julgeneiu haaras kohe härjal sarvest ja ütles sellele noormehele et tead mu sõbranna on su suuuur fänn et kas saaks teist pilti teha:P noormees siis kõrvuni meelitatud tuli meie juurde nägunaerul ning haaras Liinas kinni ning pilt tehtud saigi, naljakaks tegi asja aga see et noormehel ei olnud just kõige ilusam naeratus:S oh meid õelaid eestlasi aga nalja jätkus peale seda nabani, läksime kõhud kõveras sealt peale seda koomilist hetke minema, sest uni tikkus vägisi peale. Ei saanud me kaugele veel pubist sõita kui politsei meid vahele võttis, küllap passisid meid juba pubi juures ja kuna me nii jubedalt naersime siis arvasid et oleme joonud, mida me muidugi ei olnud, nii rikkad me veel ei ole:P pidime neile pettumuse valmistama ning jätkasime oma koduteed endiselt kõhud kõveras:P

Nalja sai meil eeline nädal veel, nimelt elan ma siin kahe Tallinna lähedalt pärit inimesega, kellest ühele Tartu inimese mõned väljendid erilist nalja pakuvad. Jaanika hakkab alati naerma kui kasutan sõnu nagu „too“ ja „noid“, eluohtliku nalja tekitas aga see kui kasutasin sõna „leem“. Jaanika tõmbas endale selle sõna peale kartuli kurku ja Jaanika reaktsiooni peale tõmbas Liina endale kapsa kurku ja taaskord jätkus meil nalja pisarateni.

Pühapäeval tegime taaskord pannkoogi lõuna ning õhtu poole tegime tüdrukuteõhtu. Erle tuli pool 5 tagasi meie juurde kaasas rukkijahu ning oliiviõli. Munavalgest ja rukkijahust meisterdati valmis näomask ning oliiviõli ja munakollasest sai juuksemask. Peale enda poputamist vaatasime Armastust kolme apelsini vastu.

Muideks meil oli siin eelmine nädal külmalaine, õhtuti ja hommikuti oli ainult 10-15 kraadi sooja, lõdisesime nagu lollakad aga nüüd on paar päeva juba olnud normaalne temperatuur ehk siis päeval ligi 40 kraadi ja varahommikul ja õhtul 20 kraadi:P

Arvatavasti ma nüüd see tulev nädalavahetus jälle netti ei saa sest tahame ookeani äärde sõita paariks päevaks. Jaanikal ja Erlel saab Austraalias oldud täpselt aasta ja mõtlesime seda veits tähistada.

Aga ongi jälle kõik räägitud, loodetavasti on järgmine nädal midagi huvitavamat rääkida:P

Teisipäev, 1.12.2009

Ja käes ongi detsember aga mina pean ikka harjuma sellega et ei ole talv vaid suvi ning märts ja aprill on sügiskuud:P

Pühapäeval käisid Jaanika ja Erle varahommikul Jasoni (Erle elukaaslase) põllul kõrvitsaid korjamas ning meie Liinaga suutsime voodis püsida kõigest kella 9ni, siis ajasime end jalule ning asusime pannkooke küpsetama. Kell 12 katsime verandale laua ning nautisime pannkooke maasikamoosi, maasikate ning jäätisega. Laud oli rikkalik ning olemine oli mõnusJ

kõhud täis asusime elamist koristama, sellega läks kauem kui arvata võiks, kõik oli vaja läikima lüüa kaasaarvaud Erle auto:P siis lesisime Liinaga päikese käes ning äkki turgatas pähe idee minna lähimasse rahvusparki jalutama. Olime Jaanika käest kuulnud et mõned pargid on siin läheduses kuid ei kujutanud ette mis need täpsemalt on. Sõitsima Liinaga kahekesi lähimasse 20 km kaugusel asuvasse rahvusparki, kus oli siis ette antud mitu erinevat matkarada, olenevalt siis kui pikalt jalutada tahad ja mida soov näha on. Kuna kell oli juba 4 siis otsustasime valida kahetunnise Püramiidi raja. Võtsime oma joogipudelid ning asusime teele, kohe varsti oli juba näha võimsaid kivimürakaid, uskumatult püsisid ümmargused suured kivid teiste peal, käisime Liinaga suuammuli seal ringi ning imetlesime neid. Tegime väikese kõrvale põike oma teekonnal ning kõndisime sellise vaatamise juurde nagu A giant masterpiece, meistriteos oli see tõesti, üks suur ümmargune kivi toetus kahe kivi peale nii et said minna nende kahe kivi vahele ja kujutleda, et see kolmas kivi kukub pähe:P aga seda õnne mul kahjuks ei olnud:P

Siis suundusime tagasi oma tegelikule rajale ning varsti jõudsime sildini Vallet of the giants, millel kutsuti looduses otsima üht sisalikku ja kängurusid. Me ei olnud sildist veel kaugele kõndida kui juba ristusidki meie teed selle sisalikuga, kahjuks oli ta kiirem kui meie ning kadus heina sisse. Järgns pikk teekond mööda treppe järjest ülesse ja ülesse kuni jõudisme lagedale siledale ja järsule mäenõlvale. Edasi juhatasid meile teed valged kriipsud, nendest lähtuvalt asusime tipu poole teele. Ülesminek ei olnudki nii keeruline kui mõte et pean sealt ka tagasi alla minema hirmutas mind küll veits:S pidevalt pilte klõpsutades valluatsime tipu ja sealt avanenud vaade oli lihtsalt hämmastav, istusin seal tükk aega ja lihtsalt nautisin, ei tahtnudki enam alla minna, kuid päike hakkas loojuma ja pimedus oli saabumasL alla minnes hoidsin kümne küünega igaltpool kividest kinni ning tatsasin tibusammul niiviisi järjest allapoole (kujutan et see võis päris naljakas välja näha:P). Teekond autoni viis taaskord äbi metsa ning kui jõudsime tagasi sildini Valley of the giants, avanes meile vaade aasale kus sõid õhtust kümmekond känguru. Mõtlesime et vaata kui lahe kuid kui jõudsime autoparklani nägime neid seal juba kümneid, iga rohelise lapi peal sõi mitu änguru ja walllabyt. Hakkasime Liinaga kahele kängurule järjest lähemale liikuma ja need muudkui vaatasid meid kuid ei kartnud, muudkui sõid ja kratsisid end edasi. Lõpuks olime neist ainult mõne meetri kaugusel ning naersime õnnest, Liina tegi isegi väikse lühifilmi neist, kuni neil meist kõrini sai ja nad kiirelt metsapoole ära hüppasid:D hakkasime siis meiegi kodupoole teele, kuid juba varsti ristusid meie teed veel mitme känguruga, kes teeääres õhtust sõid, üks seisis nagu hääletaja tee ääres ja enne ära ei läinud kui Liina akna alla keris ja temast pilti tahtis teha, siis hakkas kängul kiire ning pidi metsa hüppama:P varsti peale seda takistas meil edasisõitu tee peal koosolekut pidavad kängurud ning nägiem ka hobustega samas aedikus söövaid kängurusid:D ühesõnaga paljupaljupalju kängusid samal õhtulJ saime sellest rahvuspargi külastusest sellise hea tunde et otsustasime sinna kunagi jälle tagssi minna ning otsida välja erinevaid rahvusparke mida veel külastada.

Esmaspäeval olime usinasti tööl, korjasime aprikoose ja ploome ning tegime tulevase tomatipõllu puhtaks kividest ja puuroigastest. Päea lõpus saiem teada et järgmine päev on vaba, nii et alles kolmapäeval uus tööpäev. Otsustasime oma vabapäevaga midagi peale hakata ning sõitsime 70-80 km kaugusel asuvasse suuremasse linnas, kus pidavat kino olema. Ostsime piletid loomulikult New moon´le, enne kino käisin pangas ja tegin oma palgatseki rahaks:D ja siis sain punase risti kaltsukast endale tööpluuse ning mütsi (lõpuks ometi:P). Siis saime kokku Erle ja tema mehe ning meheõega, kes tulid meiega kinno ning peale kino käisime kebabi söömas, mis oli absoluutselt nämmma:D Kino oli naljakalt pisike ja vana, ja millegipärast oli ekraani ees suur tantsupõrand:P aga rahvast oli üllatavalt vähe arvestades et teisipäev on üleriigiline sooduspiletite päev, maksime pileti eest ainult 5 doltsi:D

Nii saigi kiirelt ülevaade vimastepäevae sündmustest, eks ma siin ürita selliseid põnevaid päevi endale veel tekitada et siis oleks jälle midagi rääkida:D NB!!!Laadisin pühapäeval rahvuspargis tehtud pildid ka fotkisse http://public.fotki.com/katukas178/

Laupäev, 28.11.2009

Juba ongi nädal läbi, ja meid on ootamas vaba pühapäev:P tööga mul hetkel muret ei ole, olime nüüd alates kolmapäevast kuni tänaseni ilusti tööl ja tundub et nad vajavad meid ka edaspidi, mis on hea uudis sest siis me ei pea raha pärast muretsema. Tööpäevad on küllaltki rasked olnud, igal hommikul kell 5 üles ja kella 6ks tööle. Ülesanneteks on siis vastavalt vajadusele kas ploomide ja aprikooside korjamine, õunte ja pirnide harvendamine või tomatitelt kasvude ära võtmine ja traatimine. Just neid tomatite töid saime eile teha, põllud on suured ja seetõttu ka kükitamist palju, saime korraliku trenni jalgadele, täna oli kõigil kükitamine vastumeelne:P üldjuhul kui tööd jätkub kestavad tööpäevad kuuest kella neljani aga kui kiireloomulisi töid ei olnud siis saime kell 2.30 vabaks ja täna tegime eriti lühidalt ehk siis lõpetasime juba kell 12 aga see oli megahea, sest väljas oli eriti kuum ja väga raske oli tööd teha. Kuumuse põhjus selgus peale tööpäeva lõppu, nimelt müristab meil siin juba tunde ja saime isegi korraliku vihma. Õhtud on meil siin aga tänu töörabamisele eriti vaiksed olnud, kukume vaikselt ükshaaval juba kella 7-8 ajal magama.

Tööandjaks on meil siis üks perefirma, omanik koos siis oma pojaga on seal need bossid. Omanikuks selline ma julgeks arvata 60ndates mees, kes siis teeb meiega koos koguaeg tööd, eks ta veits kontrollib nii ka meie tööd kuigi ta ise eitab seda ja ütleb et ta lihtsalt armastab seda tööd ja on seda juba 46 aastat teinud. Mehel nimeks Alan (siin kohal võivad nüüd need naerda kes naljale pihta savad, usun et Heleen saab kindlasti:D), ta on väga tore meesterahvas ning tahab jutustada pidevalt nii et tema on see kes minu inglise keele oskuse siin ilusti korras hoiab ja arendab. Millegi pärast meeldib talle just minuga jutustada ja terve selle nädala tikkus ikka minu juurde tööle et siis saaks lobiseda, oleme temaga juba igasugustel teemadel jutustanud, alustades Eestit puudutavatest lihtsamatest asjadest kuni ajaloo ja poliitikani välja, samuti meeldib talle mu erialast rääkida ja töödest, mis olen Eestis teinud ning suur lemmik teema on meil Tasmaania sest ütlesin esimestel päevadel et kogun hetkel raha et saaksin sinna sõita, aga tema just käis seal kuu aega tagasi ja seetõttu on nii vaimustuses ning seletab mulle igapäev mida kõike ma pean seal vaatama minema ja kus tema käis, lubas mulle isegi mingi marsruudi paika panna:P

Teiseks bossik on siis tema poeg Scott, kes on nii julgen pakkuda hilistes 30ndates. Tema on siis see, kes käib ja kontrollib kas kõik teevad seda mida vaja ning teeb ka ise mingeid kindlaid töid ning tema on see kes meile ka tsekke kord nädalas välja kirjutab. Täna oligi meil palgapäev, saime kolme päeva eest tseki, sest laupäev arvestatakse uute nädalasse. Tsekid saime kätte aga rahaks neid vahetada ei olnud meil kuskil sest pangad kõik nv kinniL

Linnas oleme nüüd otsustanud käia ainult kaks korda nädalas nii et netis hakkan ka seetõttu olema ainult kord nädala sees ja siis arvatavasti laupäeval. Eks paistab kaua me siin mäkis täna vastu peame, teised tegid küll enne linnatulekut väikse uinaku kuid ma ei hakanud end sellega õrritama, küll ma öösel magan ja terve homne päev ka selleks:P

Söögi suhtes ei saa ka nuriseda, Liina on meil väga hea kokk ja ka mina aitan teda kui ta lubab:D töö juures saame kõrimaani aprikoose ja ploome süüa ning enne koju tulekut oleme pakkimise juurest ka väljapraagitud endale kahmanud nii et kodus ka koguaeg värsked asjad laua peal. Kuigi ma siin vahepeal ei suutnud küll neid enam süüa, sest lihtsalt nii kurguauguni sisse aetud, eriti kui päeval neid korjanud oled, korjamise ajal koguaeg suu käib sest need mis rohkem valmis nagunii müüki ei lähe ja need võib vabalt suhu pista. Puudust tundsime ainult tomatist ja kurgist sest tomatite hooaeg ei ole veel alanud ja töö juurest neid veel ei saa, aga täna käisime poes ja varusime ka neid.

Aga päike on siin ikka megatugev ja määrin mis ma määrin ennast hommikul paksult SPF30 kokku, õhtul koju tulles olen ikkagi tulipunane nagu vähk. Tööl peavad meil suhteliselt pikad riided olema nii et päikest saavad ainult nägu, õlad ja käed. Tahakski kaltsukast endale mingit pikkade käistega pluusi osta ning mütsi, sest õlad ja nägu ei pea mul enam nii kaua vastu aga täna oli kaltsukas kinni ja ei tea millal me nädala sees sinna jõuame. Boss Alangi naeris täna mulle et nonäe sa võtad kojuminnes ikka korraliku Queenslandi päevituse kaasa:P ei taha teada milline ma paari kuu pärast välja näen kui ma juba praegu nagu peet olen:P Eile kui tomateid tegime tööl, ei mõelnud ma muidugi sellele et kui kummardan siis selg läheb paljaks, koju tulles oli korralik punane triip selja peal:P Aga muidu on täitsa meeldiv väljas töötada ja ümbrust nautida, ma üritan täna ka mõned pildid farmist üles panna, ma täna veits klõpsutasin siis kui puude juurde sõitsime.

Aga ongi vist kõik jälle selleks korraks, hetkel ei meenu rohkem midagi.

Heihei, jälle uus nädal käimas. Esmaspäeval ja teisipäeval olime Liinaga tublid ja käisime mööda farme ning küsisime tööd, kahjuks aga oli kõigil sama vastus, sry aga meil ei ole teile midagi, meil juba on piisavalt töölisi jne. Tööotsimisega tegelesime siis hommikuti või õigemini lõunapaiku, sest siin on hea rahulik hommikuti põõnata:P Peale lõunad veetsime raamatuid lugedes, telekat vaadates ja kokates:P pühapäeva õhtul kui koju jõudisme ootas meid maja ukse juures suuuuur ämblik, see oli liiga jube et olla tõsi.

Teisipäeval ei olnud päeval midagi muud teha nii et hakkasin kokkama, saime Erle käest suvikõrvitsa moodi asju, nii et sain neid teha muna ja jahuga nagu koduski. kõrvitsad ei näe küll siin sellsied välja nagu kodus aga täitsa õnnestus neidki ni lõigata et sai praadida. suureks üllatuseks kadusid need pärast nagu soesai, isegi Liina kes väitsis et tema kõrvitsalisi ei söö , sõi neid kahe suu poolega:D

Täna hommikul magasime Liinaga magusat und, Jaanika lahkus enne 6 tööle. äkki hakkas mingi asin pinisema mul kõrva ääres, mõtlesin et krt Jaanika jättis tel koju aga miks see heliseb minu kõrva ääres. lõpuks ajasin end üles ja ups see oli minu telefon hoopis:S jäin veits hiljaks vatsuvõtmisega ja mõtlesin et damn magasin nüüd tööpakkumise maha, vt kella ja see oli alles 6, seega ei saanud see keegimuu olla kui Jaanika ja mul oli õigus, natuke hiljem helistas ta uuesti ja ütles et tulgu me kohe tööle et ülemused tahavad meid täna ja kohe tööle. ajasime end kilgete saatel voodist välja ja ruttu tööriiided selga, just seda tel kõnet olime ju oodanud:D kui aga kohale hakkasime sõitma ei olnud me enam väga kindlad kas oskame sinna minna, käisime küll eelmine nädal seal ühel päeval aga siis oli Jaanika autot juhtinud:P tänu Liina mälule, minu mälust polnud mingit kasu, jõudsime lõpuks kohale, siis selgus aga et enne pool 8 me nagunii tööle ei sa hakata sest ülemus tuli kell 7 hommikust sööma ja peale seda alles viis meid õigele põllul. alustasime ploomidekorjamisega ja siis hakkasime pirne ja õunu harvendama ehk siis puudeotsast korjasime ära koledad ja liiga väiksed viljad et suuremad saaks kasvada. väikseste pausidega vahepeal rabasime kella 4ni, ja mõtlesime et saame veel tund kaks rabada kui äkki tuli ülemus põllule ja karjus et aitab küll tänaseks, homme jälllle:D nii meil siis lõppeski tänane tööpäev rõõmsalt sest temae et homme saame jälle seal töötada.

aa muideks esmaspäeval saime tseki eelmise nädala tööpäeva kohta, ja see oli väga rõõmustav sest summa mis seisis tsekil oli 114 dollarit ja nats peale, eestirahasse arvestage ise, kurss kuskil 9.7 või nii umbes, nii et pole paha:D

nii saigi jälle paaripäeva tegemised räägitud, mõne päeva pärast annan jälle märku, seniks olge tublid.

Tervitused

Kohe tunda et enam ei ole me parasvöötmes, kui Melbourneis oli ilm olnud suhteliselt sarnane Eesti kuumale suvele siis siin on see absoluutselt midagi muud. Stanthorpe linn, mille lähedal me pesitseme on Queensandi kõige külmem linn (selgus netist lugedes), tunda seda siin siiski ei ole. Päeval on kuuma 40 kraadi ligidale ja õhtul natuke alla 30 kraadi. Päike loojub siin tõesliselt vara, juba natuke peale 7 on väljas kottpime. Õhk on väga niiske mistõttu nahk on koguaeg märg, ükspuha kas oled toas või väljas, higi voolab ojadena koguaeg. Liina luges täna netist et Stanthorpe asub 970 m kõrgemal merepinnast, nii et oleme lausa mäeotsas:D ümberringi on maastik mägine aga kuiv.

Vahepealsetest südmustest siis lühidalt: ega tegelt väga midagi huvtavat juhtunud olegi. Jaanika käis laupäeval ja pühapäeval tööl, samal ajal kui meie Liinaga hambadlaiali kodus magasime. Reedel käisime Stanthorpe linnas pesu pesemas, süüa ostmas ning Mcdonaldsis netis istumas:P Laupäeval käisime Liinaga linnas kuulutusi jahtimas ning lootsime et saame tööbüroost infi aga kuna oli puhkepäev siis olid nad kinni. Otsisime kuulutusi ka netist aga ei midagi, siinkandis käivad kõik tööd selle tööbüroo kaudu ja peab lihtsalt vist kannatlik olema, kuigi plaanime ikka hakata ka ise farmistfarmi käima ja tööd küsima. Aga eks paistab kuidas see välja kukub, sest igaltpoolt korrutatakse et hooaeg alles algab ja ei ole väga midagi teha kuskil hetkel. Farm kus esimesel päeval tööl käisime lubas ka ikka teada anda kui tööd rohkem on aga see võib juhtuda alles paari nädala pärast. Suht igav on siin passida, tahaks juba tegutseda ja tööd rabada. Kui raha oleks siis käiks ringi ja külastakse vaatamisväärsusi ja läheks ookeani äärde aga hetkel need kõigest unistused. Meil juba tere nimekiri mida kõike tahame teha kui kunagi palka hakkame saama, seni tuleb lakke vahtida ja higistada:P

Täna siis pühapäev, otsustasime hommikul et teeme väikse grillika meie juures. Kombineerisime riisist, porgandist, munast ja vorstist väikse salati ning panime kanakoivad marinaadi, nii et ei pidanudki midagi ostma minema ekstra. Erle tuli meile kell pool 6 ja tõi kaasa känguruvorsti ja arbuusi. Panimegi siis grilli üles ja tegime neljakesi väikse soolaleiva grillipeo, taustaks kõlamas eesti keelsed Jaanipäeva laulud:D sest ausalt ka on meil siin rohkem Jaanipäeva tunne, ei mingi jõulutunnet. Känguru vorstid olid huvitava maitsega, välja nägid väga tumedad nagu uluki liha, maitsele võrdlust ei leidnud, see võtab veel harjumist. Lauale oli meil õnneks panna ka veel tükike musta leiba või no õigemini peenleiba, mida Jaanika Melbourneist kaasa ostis. Kõhud täis otsustasid tööinimesed voodisse minna ning meie Liinaga Mcdonaldsisse et saaks veits kodustega rääkida. Seda õnne jäi kahjuks üürikeseks sest nett siin on selline eakindel asi et jube lihtsalt. Võib lausa lolliks end vihastada kui see mingil hetkel ära kaob ja enam tagasi ei taha tulla.

Känguru versus kana

eestlastele kohaselt ei tohi laualt puududa must leib:P

Reede 20.11.2009

Pika ootamise peale jõudis kohale puksiir kes vedas meid 25 km kaugusele väiksesse linnakesse Tumbarumba (lahe nimi eks:P). Mehhaanik lubas asja uurida ja meile paar tundi hiljem diagnoosi öelda. Uudised ei olnud head, nimelt olid mingid juhtmed mootori juures ja all läbipõlenud ning ta ei teadnud kas nende asendamine auto käima paneb. Pidime seega ööseks jääma sest kell oli 5 ning remondimehel tööpäev läbi. Mõtlesime et laristame ja üürisime karavanpargist endale karavani. See oli päris suur ja ruumikas, kokku oleks sinna 5 inimst mahtunud magama, meil oli ka nüüd oma köök. Otsustasimegi siis tuju tõstmiseks pannkooke küpsetada. Sõime ülemitem päeva korralikult õhtust ja vaatasime telekat. Huvitavaks osutus seal öösel see, et toas läks nii külmaks et teki all pidin hambaid klõbistama:S

Hommikul tujjasime linnapeal ringi ning lõunapaiku otsustasime auto asja uurima minna, kuid midagi head me sealt ei kuulnud. Juhtmete asendamine ei pannud autot käima, asi oli tõsisem, Jaanika Volvol oli kompuuter tuksis:S parandamise hinnaks ennustas mehhaanik vähemalt 2000 dollarit ning see võtaks nädala aega vähemalt. Olime nutu äärel, mida teha???

Pika arutamise peale otsustasime hetkel Volvo maha kanda ning endale uue auto muretseda sest see oleks odavam kui Volvo parandamine ning me saaks siit juba varsti minema. Rääkisime mehaanikuga ning ta lubas aidata meil uut autot vaadata ning lubas ka Volvo oma territooriumile jätta. Ootasime siis õhinaga mis pakkumisi meile tehakse ning käisime kohalikus raamatukogus neti et ka ise pakkumisi otsida...kuid ei midagiL otsustasime siis järgmisel hommikul varakult lähimasse suuremasse linna Wagga Wagga hääletada (see linn asus meist ~100 km kaugusel. Algul otsustasime ka et võtame tähtsamad asjad kaasa et kui autot Wagga Waggast ei leia siis läheme bussiga Queenslandi kuid kui pakkima hakkasime selgus et meil neid asju ikka liiga palju ja ei suudaks neid elusees kuskile vedada:P seega oli kindel et kas ostame auto või rendime selle aga minema peame siit saama ruttu ja kõikide oma asjadega.

See öö me enam ei raatsinud voodi peale raha raisata ning magasime mehaaniku territooriumil telgis Volvo lähedal. Öö oli vägaväga külm ja paarikümne meetri kauguselt mööduvad rekad ei teinud seda ööd just helgemaks.

Kolmapäeva hommikul tuli meie armas mehaanik meie juurde lausa kepseldes uudisega et leidis meile auto, hind oli küll veits liiga krõbe kuid tundus et masin on ok ning otsustasime mehaanikut usaldada ning Wagga Waggasse mitte minna. Lõuna paiku jõudis meie uus autoke kohale, Holden Commodore. Väidetavat pidi auto olema 2000 aasta mudel kuid nägi vanem välja, arvatavasti just sellepärast et seda ei oldud üldse korras hoitud, meeste tööauto, seega täiega ära lagastatud. Aga no mis seal ikka, eks peame ise korda tegema. Lasime paar asja autol korda teha ning ka paagi kütust täis panna ning tehing tehtud oligi. Asusime lõpuks ometi jälle teele, vahepeal oli Jaanika sugulane Liina juba Wagga Waggasse bussiga sõitnud nii et võtsime tema sealt peale ning asusime üle 1000 km pikkuslee teekonnale. Kuna meid oli kolm autojuhti ja Jaanika tahtis kindlasti järgmise päeva hommikul kohal olla, sõitisime litsalt kordamööda kuni kohale jõudsime. Kohalejõudmis kellaajaks oli järgmisel hommikul pool 5:P sihtpunktiks oli meil siis Jaanika sõbranna ja tolle mehe kodu. Saime seal endale tööriided selgaaetud ning seatsime sammud farmi kus Jaanika ka eelmisel suvel töötas, teadsime et tema saab seal tööd aga kas ka meie Liinaga, seda me ei teadnud. Aga keegi meid sealt ära ajama ei hakanud nii et asusime tööle, korjasime aprikoose ja ploome. Tööpäev kestis 6st kella kaheni, selle seas oli ka kaks poole tunnist pausi. Aga kui tööpäev läbi siis midagi head meid ei oodanud, nimelt ütles boss et Jaanikal on töö olemas kuid minule ja Liinale tal siiski hetkel tööd ei ole kuid lubas Jaanika kaudu meile teada anda kui peaks tekkima midagi. Tänase päeva palga pärast peame ainult paberid täitma ja saame vähemalt sellegi. Nukralt asusime linna, et seal end töötuks kirja panna, lootuses et kui mõnes lähedal asuvas farmis tööd tekib saame ka meie Liinaga raha teenima hakata. Järgmiseks mureks oli meil elukoht, sest ei tahtnud Jaanika sõbrantsi kodus tüliks olla, sest seal elab ka tema mehe pere. Seal samas kus tööotsijaks end kirja panime saime infi ka elukohtade kohta. Tuli välja et seal samas sõbrantsi maja lähedal on saadaval kolme kohaline tuba. Leppisime omanikuga ülevaatuse kokku ja jooksime sinna. Tegemist oli ridaelamu moodi majaga, kus siis üks boks on nagu ühetoaline korter: voodid, kraanikauss, laud ja oma vannituba vetsuga, kokkama peab ainult ühisköögis. Omanik ei tahtnud bondi ning leppis isegi sellega et me talle kohe nädala üüriraha ei anna – ideaaalne:D vaatama sellele et rahaliselt meil kellegil enam hiilata ei ole ja meist kahel ei ole tööd, otsustasime selle pakkumise vastu võtta. Jeeeeee vähemalt oma kodu on meil nüüd, jääme lootma et ka tööd saame varsti:S Kahjuks uues kodus ei ole meil netti ning telefonilevi ei ole ka kiita kuid õnneks on 15 km kaugusel asuvas linnas Mcdonalds ning Jaanika sõbrantsil, kes meie lähedal elab on ka nett nii et kuidagi vast ikka vahel netti saab:D

Ja lõpuks ometi nägin oma silmaga kängurusid. Kui neljapäevahommikul farmi tööle sõitsime siis hüppas terve perekond meile auto ette ning õhtul kui oma uute koju läksime olid nad jälle suhteliselt meie maja lähedalJ

Esimene öö nüüd uues kodus möödas ja täna öösel magasin tõeliselt hästi, hommikul jõime kohvi ning sõime Austraalia tatraputru ja vaatasime uudiseid...mõnus on kui on kodu:D

Oehh vot selline on minu Austraalia seiklus siiani välja näinud – never say never. Vähemalt nüüd kui olen koos lahedate eestlastega on koduigatsus veits väiksem ja elu on lõbusam.

Esmaspäev 16.11.2009

Reedel siis võtsin õhtul kell 10 vastu otsuse minna koos teise Eesti neiuga Queenslandi. Tal on auto, seega leppisime kokku, et jagame kütuseraha ära ja oleme tasa. Laupäeva hommikul saatis ta mulle sõnumi, et tal on auto kesklukuga jama, mis tõttu väljasõit hilineb. Saime kokku kell 1 ning käisime koos läbi Vene poodidest, kus on müügil sellised kaubad mida me ka Eestis saame osta. Jaanika varus endale musta leiba ja tatart. Võtsin siis isegi kilo tatart et ehk kui kunagi kuhugi kohale jõuame, oleks vähemalt midagi head süüa teha. Ostsin ka ühe pätsi saia, hapukurki ning tüki Doktori vorsti. Kokku läks see mulle maksma täpselt 200 krooni:S sisseostud tehtud läksime Jaanika sõbra jurde, kes lubas auto kesklukuga midagi peale hakata. Leidsin end 50ndates mehe juurest, kes vaatas golfi ning jõi viskit ning ei tahtnud enne tegutsema hakata kui klaas tühi. Aga kui tööle asus tegi nii, et kesklukk töötas edaspidi ainult tagumistel ustel ning me saime võtmega eest sisse. Siis pidime veel kiirelt läbi hüppama veel ühe sõbra juurest , keda Jaanika ei ole kaua aega näinud ja püüdsime leida poodi kus müüakse magamiskotte, sest mul ju ei ole seda kuid oleks nüüd vaja. Poodi me ei leidnud nii, et asusime selleta teele, kell oli vahepeal saanud märkamatult juba 5. otsustasime sõita ookeani äärde, et siis järgmise hommikul külastada karstikoopaid seal lähedal. Kui me ookanini jõudsime oli juba pimedaks läinud ning pidime ruttu leidma endale koha kus telk üles panna. Õnneks on siin Austraalias väga paljudes kohtades valgustatud ja paberiga varustatud vetsud, arvatavasti sellepärast et metsa all käimine võib osutuda eluohtlikuks. Panime telgi püsti ning üritasime jagada kahekesi ühte madratsit ja magamiskotti. Hommikul avastasime end kriketiväljakul mida üks vanamees oli tulnud kastma:P panime asjad kokku ning asusime koobaste poole teele.

Koopad olid võimsad, olen midagi sarnast ka Slovakkias külastanud aga see siin oli palju väiksem ja pm pidi sees kummargil käima, kuid kogu ilu oli ainult mõnekümne cm kaugusel.õnneks sai seal sees ka pilte teha nii et kui kunagi korralikult netti saan siis üritan need üles panna. Huvitavaks tegi selle koopakäigu veel see et meie rühmas oli üks suuuuuur hindu perekond, mis koosnes vanaemadest ja nende lastest ja lastelastest, väiksemad olid alles imikud.

Koobastest edasi asusime teele koha poole nimega Griffith, seal on Jaanika sugulane Liina, kes tahtis meiega sellel teekonnal ühineda. Kogemata sattusime oma teega mägedesse, mis oli ülimalt lahe, mina olin roolis nii et sain korralikult käänulisi teid mööda sõita, ise harjudes alles vastupidise liiklusega. U kujulised kurvid olid üksteise otsas nii et päris huvitav oli sõita. Mäe aheliku kõrgeima tipu otsas saime isegi lund katsuda, mis ei olnud seal veel täielikult sulanud. Just nende mägede otsas on Austraalia talvel korralik lumi maas ning seal asuvad suured võimsad suusakeskused.

Mägedest lõpuks lahti saanud kihutasime tuhatnelja Griffithi poole, teadsime et see on ilgelt kaugel ja kell oli juba päris palju. Mingil hetkel aga avastasime, et ühtegi silti sinna kuhu tahtsime jõuda einäe ning tee muutus järjest väiksemaks ning suundus taas mägede poole. Tundus, et olime kuskile ringteel vale otsuse vastu võtnud kuid otsustasime seni liikuda edasi kuni mõni silt ette tuleb. Lõpuks jõudsime ühte risti kus oli kohaviit, otsisisme selle koha kaarti pealt üles ja oi oi kui mööda me olime omadega pannud. Otsustasime selle koha suunas liikuda sest tundus et seda teed pidi peaksime taas õige tee peale saama. See valitud tee osutus kruusateeks, sellist ma ei olnudki siin veel näinud, igalpool oli olnud asfaltteed kihutasime mööda kruusateed ning lootsime et see viib kuskile välja, vahepeal panime tähele et meil ei ole telefoni levi absoluutselt, see oli hirmutav. Ning siis see juhtuski, üks hetk auto lihtsalt keeldus edasi liikumast, olime ei tea kus pärapõrgus, telefonidel ei ole levi ning majad olid ei tea kui kaugel. Otsustasime tuldud teed tagasi jalutada sest olime kuskil siiski majadest möödunud. Väljas oli juba päris hämar sest päike oli peaaegu loojunud, kell oli 20.15. Kõndisime pool tundi enne kui tulukest nägime aga maja ei olnud tee ääres ning aed oli tee juures lukus. Aias oli kolm suurt valget kohra ning kitsekari. Koerad tundusid väga kurjad ja jubedad, üritasime kõvasti karjuda lootes et majas keegi kuuleb aga ei midagi. Otsustasime edasi liikuda, väljas oli juba päris pime ja järjest pimedamaks läks, olime kuskil metsade vahel. Siinsed linnud teevad väga jubedaid hääli ning kartsime et mõni metsloom võib kuskilt välja hüpata. Igaksjuhuks laulime ja tegime igasuguseid hääli kui kõndisime, et neid eemale peletada. Olime nüüd juba tunnikese liikunud kui lõpuks jõudsime majani kus Jaanika enne möödasõites oli autot näinud. Maja oli pime, tundus et kedgi ei ole kodus kuigi auto oli tõesti õue peal. Läksime maja ust otsima, kottpimedas tundus see tõeline loss, verandad ja klaasist uksed. Lõpuks keegi sees kuulis meid ja pani tuled põlema, tegemsit oli 30ndates paariga, kes olid just jõudnud tagasi oma puhkuselt ning üritasid magada (kell oli 21.15). õnneks olid nad väga lahked ja sõbralikud ning kutsusid naise venna kohale, kes pidi hea mehhaanik olema. Mehed võtsid meid oma kastiauto kasti::P seisime seal peal püsti ning sõitsime oma auto poole. Tundus et oleme päästetud, kuid mehed ei suutnud kohale jõudes autole midagi head teha. Nad panid diagnoosi et arvatavasti on viga kütusepumbas, otsustasime, et ööbime nende juures ning hommikul läheme vaatame valges uuesti, mis seal viga võib olla. Meid pandi magama uhkesse tuppa, kõik oli tegelikult selles majas uhke ja nagu kuulsime pärineb see maja 19. sajandist nii et see on ka päris vana. Hommikul tuli Bridgiti (perenaise) vend James tagasi ning me saime taas teele asuda oma auto poole. Kuid jällegi ei suutnud mehed midagi head seal ära teha. Tulime tagasi majja ja siis nad helistasid ühele mehaanikule kes andis nõu mida teha, sõitsiem siis taaskord auto juurde ja proovisime seda, mehed said seekord kütusepumba tööle kui auto siiski ei käivitunud. Taaskord sõitsime majja tagasi ja nad helistasid jälle sellele mehhaanikule, jälle anti nõu ning seekord läksid mehed kahekesi auto juurde et seda järgi proovida. Meie õnnetuseks naasid nad lootusetute nägudega, ei olnud midagi mida nad oleks saanud tehaL Nüüd ei jääud muud üle kui lihtsalt lähimast remondikohast puksiir kohale tellida, see ei ole küll just siin odav lõbu aga muud enam üle ei jäänud. Puksiir tuleb tunni aja pärast seni istume me Jaanikaga siin majas ning viidame aega, mehe läksid oma farmitöid tegema. Bridget on väga kena naisterahavs ning tegi meile isegi lõunasöögi – pasta tuunikalaga. Nii ma siis istungi siin verandal, söön pastat, vaatan paariümne meetri kaugusel jalutavaid lehmi ning panen kirja viimaste päevade sündmusi.

Hei hei, annan kiirelt marku et elan veel. olen hetkel interneti kohvikus ja siin ikka liiga kallis minuti hind et pikalt raakida. asusime laupaeval teele, kulastasime karstikoopaid ja magesid ning puhapaeva ohtul eksisime paraporgus kus tel levi ei olnud ara ning loomulikult suri auto seal ara. heade inimeste abiga oleme hetkel linnas Tumbarumba (inimesed on siin taielikud tumbad:P) ning ootame et meie auto korda tehakse. pikemalt ja parema ulevaate oma seiklustest annan kunagi teisel korral, uskuge see tuleb ponev lugemine:D aga seniks olege tublid ja saage seal sellest gripist ule sest muud ma ei kuule kui et keegi on seal haige.

ooomygodenmarmelaaden, ärge mind nüüd maha lööge aga ma mõtlesin et seikleks veidi:P nimelt asun homme teele queenslandi poole:S kuna ma pole midagi kuulnud Adelaidi eest neiudest ja telefonis tundus see neiu päris lahe kes homme queenslandi poole teele asub siis otsustasin et ühinen temaga sest ta ütles et bensu peale läheks ainult mingi 600-700 krooni nägu ja ta tahab tee peal igasugu asju vaadaya ja ma lihtsalt ei suuda talle ei öelda:D ma ei saa öelda ei kui mulle midagi nii lahedat pakutakse:D Jaanika (see tüdruk kellega homme liitun) lubas minust korraliku backpackeri teha:D nii et kui mind enam netis ei näe siis ärge pahandage ja suhtleme sõnumite teel. olge tublid ja hoitke mulle pöiald:D

Reede ja 13

Heia,

Mina jälle siin:P väike ülevaade siis tänasest ilusast päevast, alustame siiski algusest. Eile kui hostelisse õhtul jõudsin sain jutule ühe uue tüdrukuga meie toast, ta on USAst ja nimi on Megan. Ta on hästi tore neiu nii et saime väga hästi jutule, ta on juulist peale
Austraalias ja 3 kuud oli Sydneys aga nüüd paari nädala pärast lendab koju. Tahtis enne koju minekut ka Melbournei näha. Kuna ta linna ei tunne siis pakkusin ennast kaasa, et saaks koos käia ja uudistada. Nii me siis läksimegi koos hommikul linna ning istusime turistidele mõeldud tasuta bussi peale, sõitsime Melbournei muuseumi juurde. Muuseum oli ülimalt lahe, Liisule j aOliverile oleks seal hullult meeldinud, sest lisaks linna ajaloole olid seal ka loodus- ja mind and body muuseum (midagi sarnast nagu meil ahhaaa näitustel). Asja tegi veel eriti heaks see et sain sinna tänu ISIC kaartile tasuta sisse:P Pärast läksime vanglamuuseumi, see oli siis 19. saj kasutatud vangla, kus hoiti ka Ned Kellyt kellest ka film tehtud. Enne vangla külastust tehti aga vahistamismaja tuur, kus siis võttis meid vastu üks mundris naine ning oli hästi tõsine ja käitus meiega nagu areteeritutega. Igale ühele anti leht kus oli peal nimi, mille eest vahistati jne. Siis see naine hakkaski huupi küsima nimesid ja kuritegusid ja siis pidi kaarti pealt lugema. Ühesõnaga mängiti läbi see vahistamise protseduur. Siis juhatas ta meid kongide juurde ning meid jaotati neisse ning pandi lukutaha, mingiks ajaks kustutati isegi tuled nagu öö oleks. Väga palju sai nalja ja hästi lahe oli. Siis läksime vangimuuseumi, kus siis sai vaadata konge ning giid rääkis igasugu asju seal toimunust ning Ned Kelly lugu ka. Üritan nendest kohtadest täna ka pildid panna üles.

Peale muuseume tulime hostelisse ja ma läksin natukeseks randa, võtsin päikest ja kastsin end ka meres märjaks. Vesi tundub siin päris külm aga küllap sellepärast et õhk on nii soe. Muideks eile kui läksin randa päikseseloojangut vaatama, oli seal selline torm ja nii külm, pidin poole tee peal ära külmuma, seega ei ole siin alati ilus:D päikeseloojang jäi ka nägemata sest pilved olid eesL

Aga siis veits ka tänasest võimaluste päevast, nendelt tüdrukutelt kellest eile rääkisin ei ole m aveel vastust saanud aga seal foorumis kirjutas üks neiu mulle et hakkab homme Queenslandi (idarannikule) poole liikuma ühte farmi aga tahab enne Canberrast võtta oma sugulase peale ja siis Sydneyst läbi minna. Idee tundus nii lahe olevat et mõttes juba pakkisin asju kuid kui helsitasin talle siis ta ütles et seal farmis kuhu ta läheb arvatavasti mina tööd ei saa sest ta oli oma sugulasele tööd küsinud ja öeldi et sajad inimesed ootavad ja ei saa. Tema saab ainult sellepärast et oli eelmine hooaeg ka seal tööl. Seega ma väga seda plaani edais ei julgenud mõelda sest oleksin siis jälle ju üksiL aga siis vasrti teatasid inglise tüdrukud et nad saavad arvatavasti Milduras tööd ühes farmis ja kui tahan ka tulla siis öelgu ainult. No aga ma ei saa ju öelda sest ei ole eesti neiudelt veel vastust saanud, oehh otsuseid vastu võtta on jube:P ühesõnaga lendas mulle kaela korraga kolm võimalust ja ma siiski loodan nendele Adelaides olevatele tüdrukutele, sest nad tahaks minna kuskile siia lähedale või Tasmaaniasse farmi ja minu arust oleks see väga lahe. Mudiugi tahaks minna ka Queenslandi aga ei taha seal üksi olla, vast jõuab sinna kunagi hiljem.

Nüüd ma aga istun hostelis ja üritan kohe nende eesti neiudega ühendust saada, sest siis teaksin mida tegema peaks edasi. Sorteerin kohe ka pildid ära ja panen mõned üles.

Kuulmiseni J

Neljapäev 12.11.2009

Terekest,

Jällegi on üks päev siin peaaegu õhtuks saanud. Arutasime täna just Jodie ja Daisyga et siin läheb aeg kiiremini kui kodus. Lühike ülevaade siis päevast.

Hommikul ärkasin jälle suht varakult ning kuna kõik teised magasid pagesin allakorrusele raamatut lugema ja siis netti tööd otsima. Valisin juba tööd välja ja hakkasin kaaskirju koostama kui tundsin et see ikka ei ole see mida tahan teha. Ma ei taha jääda siia miljonite autode, inimeste ja majade juurde, tahan loodust ja tahan vabadust, tahan näha kuidas vesi voolab ja kuidas kägurud hüppavad põllul jne:D nüüd võivad vist päris paljud te seast öelda „I told u so“, aga no näed mul jõudis ikka see alles siin kohale:P nii et siis kaaskirjade koostamise asemel postitasin orkutis foorumisse et olen Melbourneis aga tahan siit edasi liikuda ja kas keegi tahaks liituda. Ei läinud kaua kui sain ka vastuse, nimelt Adelaides on kaks eesti neiut, kes plaanivad auto muretseda ja kuskile poole liikuma hakata. Ma hommikul ei jõudnud neile vastata aga minu arust on see hea plaan. Lisaks sellele postitusele jõudsin juba enne eesti neiude kirja rääkida ka Jodie ja Daisyga sellest ja nad olid väga valmis ka mind enda seltskonda võtma, otsisimegi siis hommikul netist farmide kuulutusi ning kirjutasime mõned kirjad. Siis aga pidid nad ühele töö väljaõppele minema ja kutsusid mind kaasa. Töö pidi seisnema siis selles et käid majast majja ja räägid inimesi nõusse energiafirmat vahetama. Kohale jõudes aga selgus et oli hoopis pm sama töö aga peaks inimesi hoopis telefonifirmat meelitama vahetama. Istusime seal siis paar tundi kuni vaheajani ja ma kujutasin juba ette kui kehv ma selles töös oleks kui tüdrukud ütlesin et see ei sobi neile ka, seepärast otsustasimegi lahkuda. Aga nüüd ma olen targem interneti ühenduste kohapealt, mida seal koolitusel tutvustati:P vähemalt sain mingit kasugi:D

Ja pm ongi tänane päev räägitud, sest jõudsin koju ja kell on juba 5. Nüüd lähen söön midagi köögis ja siis kirjutan neile eesti neiudele vastu ja jään lootma et see on pääsetee siit:P ja siis jutustan mõningatega teist messenegeris ja pärastpoole jalutan poodi ning ehk isegi randa. Sest just rand oleks pidanud täna mu plaanides olema:P just pandi üles teade et täna on grillipidu, saab tasuta süüüüüüaaaa, nämmnämm

Olge siis tublid ja näeme varsti.

Heia,

Ülevaade siis tänasest päevast. Hommik algas hüvastijättudega, Erin, Deadrea ja Rachel lahkusid hostelist. Mina võtsin hommikul kätte ning surfasin netis nig otsisin tööagentuure, mõned ka leitsin. Märkisin need kaartil ära ning asusin teele, kuid kasu neist ikkagi ei olnud, ühes neist jagati mulle tarkust kuidas tööd leida ja tuli välja ikka et internetis:P

Samal ajal kui agentuure otsisin imetlesin linna ning otsisin akentelt tööpakkumisi. Oma rännakutega jõudsin Melbournei veemaailma juurde, ei suutnud ma muidugi niisama mööda kõndida vaid ostsin pileti ja uurisin siis seda maailma. Seal oli igasugu kalu ja veeelukaid, alustades krabidest lõpetades haide ning isegi pingviinidega:D ühel hetkel kui seal jalutasin kargas juure üks neiu ja küsis kas tahan et teeb minust pildi, mõte oli siis selles et mind pandi rohelise seina ette seisma ning pärast lisati taha pild nagu m aoleks vee all. Lasin pildid teha kuid välja ma neid ei ostnud, isegi ei julgenud vaadata kui palju need oleks maksnud:P

Veemaailmale ring peale tehtud asusin järgmist agentuuri otsima, mida ma lõpuks ei suutnudki leida aga rännakutsega olin jõududn juba päris kaugele ja jalad olid oi oi kui väsinud. Hüppasin siis turistide tasuta trammi peale, mis sõidab ringiratast kesklinnas. Trammi peal otsustasin et kuna Liisu kirjutas mulle et tahab pilte suurlinnast, siis peab ta ka need saama. Astusin trammi pealt maha ning seadsin sammud Eureka Skydeck 88 poole. See on maja 88 korusega, kus siis saab üles välja sõita ja linna 300 m kõrguselt imetleda. Välja näeb nagu klaasist pilvelõhkuja ikka:P lift liikus ülesse 9 m/s nii et läks ainult mõned sekundid et üles jõuda. Lift võnkus ainult imelikult, suht jube:P üleval aanes muidugi imeline vaade, panen need pildid ka fotki üles. Lisaks klaasitagant vaatamisele sai ka minna rõdule kus klaasi asemel oli siis võrk. Seal oli nii hea jahe tuul, nautisin seal tükk aega sedaJ samal korrusel oli maja külge tehtud selline seade et nagu klaaskast liikus majja sisse ja siis välja. Kui kast maja sees oli siis läksid inimesed sinna sisse ja siis liikus see majast väljapoole nii et inimesed said seal nagu päris õhus olla ja klaasi peal sestes alla tänavale vaadata. Minu jaoks tundus see juba liig ja lisaks maksis see pm samapalju kui sinna majja sissepääski, seega jätsin selle võimaluse kasutamata. Vaated imetletud asusin tagasi maa peale.

Kell oli päris palju nii et mõtlesin hostelisse naasta, kõik tundus täna juba hästi kulgevat aga siis ma rikkusin selle ilusa päeva astudes vale trammi peale:S nimelt vaatasin jaamas et see tramm läheb minu peatusesse aga sõitsin tunni ja kohele ei jõudnud, lõpuks oli lõpppeatus ja näe oli täpselt sama nimega nagu minu peatuski oleks pidanud olema ainult et kuskil kaugel kaugel tegelikkusest. Uurisin siis seal inimestelt kuidas tagsi saada. Pidin sma trammiga tagasi linna sõitma nii et see vale liigutus läks mulle 2,5 tundi maksma. Nüüd jõudsin hostelisse ja olen surmani väsinud. Aga toas pakib homne lahkuja oma asju nii et seal ei ole ka ruumi olla kuskil. Martiina lahkub home Cairnsi poole ja sealt edasi hakkab tööd otsima, korra oli isegi mõte et läheks temaga kaasa ja reisiks edasi aga siis mõtlesin et mul ikka siin veel mõned asjad nägemata ning oleks veel natuke siin edasi, vast tuleb veel keegi kellega liituda või siis leian siin tööd.

Ja saigi tänasest päevast ülevaade tehtud, valin kohe ka pildid välja mis netti panen ja laen need varsti üles ja siis saan teiega jututada ka veits:D pildid aadressil http://public.fotki.com/katukas178/

Great Ocean Road

Ja käidud seal saigi:) eile õhtul kui hostelisse jõudsin teatasid tüdrukud et nad olid vahepeal auto kinni meile pannud ja me läheme seitsmekesi. Selline arv tuli üllatusena sest pidime algselt kuuekesi minema aga oletasin et küllap siis mõni toakaaslane tahtis veel tulla. Üllatus oli hommikul suur kui meiega ühines hoopis üks ülimalt kena noormees:D ameeriklaste sõber. Läksime siis kõik hommikul pool 9 autole järele, kohapeal mees seletas seal pikalt ja tegi lepingu, mina kui ainuke seltskonnast kelle emakeel ei ole inglise keel olin vait kui sukk, sest poole jutu peal läks järg sassi:P Erin kirjutas lepingule alla ja asusime auto poole kui äkki hakkavad omavahel neiud arutama et krt kalliks läks, nimelt oli lisaks rendile vaja veel kilomeetrite pealt maksta pluss loomulikult ka kütus. Seega kujunes meie reisuke kakskorda kallimaks kui alguses lootnud olime kuid siiski rohkem kui poole odavamaks kui see oleks reisibussiga olnud. Erin oli lahkesti nõus autorooli istuma kuigi ta ei olnud kunagi varem vastupidises liikluses sõitnud. Seltskonnas olnud inglannad olid ainukesed kellel ei ole autolubasid, seega pidime kambakesi hakkama saama. Ei läinud kaua kui olmegi juba ookesni ääres, nautisime tohutult vägevaid vaateid ning rallisime mägiteedel.

Siis tegime väikse jalutuskäigu vihmametsas.

ja siis nägime koaalasid:D magasid ja rippusid teised tee kõrval puude otsas:)

Tegime lõunapausi ühes väikeses rannalinnas, kus oli tohutult ilus rand ja rohelised mäed kauguses.

Ja siis lõpuks peale 9 tundi sõitu olimegi seal kuhu välja tahtsime jõuda – 12 Apostli juures. Vaade oli lihtsalt võrratu ja uskumatu. vaadake parem pilte, sest sõnadesse ma seda ei oska panna.

ja peale apostleid kihutasime kodupoole, jõudsime kella poole 8ks koju nii et ei läinudki väga kaua aega aga ega me päris kaugele veel läinudki, sõitsime 300 km kaugusele aga minna oleks kaks korda samapalju veel, aga eks kunagi jõuab sedagi:D

Et vot selline tore ja ilus päev oli:D

tean et kodused mul päeval netis ei ole nii et andke te teada millal õhtul aega on, ma siis ajan end vara üles ja külastan mcdonaldsit:D aga palun siiis mitte väga vara, arvestage et meil 9 tundi vahet:S